ma hakkasin ükspäev seda nokkima ja täna nokkisin veel. elu esimest mindmappi. arvutis. vabavaraga. algeline jäi, aga mul on hea meel. ja ma usun, et see aitab kaasa selguse saamisele uute projektide tekitamisel.
pilti ma ei näita.
hea meel on, nagu ikka, kui oled millegi uuega hakkama saanud 🙂
Autor: PilleRiin
raamatupall
heh, Katariina on põrgatanud mulle blogipalli.
ega ma neid alati väga fänna, aga see on piisavalt lühike siuke. nii et osalen 😛
Reeglid: võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.
“Professor Veljo Kaasik küsis minult 1990. aastate lõpus, kas oleksin huvitatud lugema linnageograafiat Eesti Kunstiakadeemias.”
“Üldisem kultuuriga seotud strateegilise koostöö tugevdamine teiste riikide linnadega on oluline ning see on vajalik sõltumata kultuuri megaprojektidest.”
“Lynchi meelest tahavad inimesed elada keskkonnas, mida on võimalik lugeda, millest on võimalik lihtsalt, visuaalselt aru saada ja kus on võimalik orienteeruda teatud objektide abil.”
Jussi S. Jauhiainen “Linnageograafia”, välja antud Eesti Kunstiakadeemia poolt.
raamatu lugemiseni pole ma veel jõudnud, sest seda ei saa möödaminnes lugeda ja süvenemisaega ei ole. aga ostsin mõttega korralikult läbi töötada. mul on selle suunaga mingeid plaane ka 😉
aga palli viskan CV-le ja Sinisele 🙂
une näod x
mõned unekatked on jälle nii selgelt meeles.
ma olin kusagil reisil. põhimõtteliselt pidi see olema Kanada, kuigi nagu ei olnud ometi. ma ei mäleta, miks ma sinna läksin või mis ma muidu tegin, aga igatahes olin ma mingite eesti sõbrannadega kesklinnas ja jälgisin hoolega kella, et jõuda lennukile ja tagasi sõita. mingil hetkel otsustasin kontrollida, mis kell ma täpselt lennujaamas pean olema.
miskipärast olim siis kusagil õues, istusin muru peale ja mingi noormees oli ka, kes üritas meiega suhelda. miks ja kust ta end meie ligi haakis, ei mäleta.
igal juhul ei leidnud ma oma piletit kotist üles ja läksin närvi. samas ma teadsin, et aega on.
panime sõbranandega siis marsruudi paika, et mu majutuskoht jääb lennujaama tee peale ja saab sealt läbi sõita. siis ikkagi leidsin korraga pileti üels ja selgus, et aega tõesti on palju. mind pani imestama, et lennujaamas pidi olema 3 tundi enne väljumist.
igal juhul olime varsti jälle mingis söögikohas varsti ja korjasin oma kotte kokku. seal aga oli korraga suur reisikott kadunud. jälle paanika. aga noh, selgus, et see oli autos.
ja kogu aeg olid mingi mehed ka seal uneas, suvalised, seostumatud.
siis korraga läksime kusagil mööda teed ja oli hoopis teine seltskond. aga ma ei olnud veel ära lennanud igatahes.
seal oli mingi naljakas pääs kusagil tänavale, et polnud otseselt tõkkepuud, aga mingi luba pidi olema. meie ees läks üks inimene, kellel see oli ja meil oli ka. aga veel eespool olid mingid poisid, kellel polnud. ja see meie ees olev tüüp lasi nad oma loaga sisse.
hetk hiljem avastasime miskipärast, et selle läbipääsu mingi valdaja on kusagil sajakonna meetri kaugusel teiselpool teed ja nägi, kuidas need poisid sisse sai. haakusime selle sisselaskja ligi ja üritasime minna kusagile mingi maja põõsastesse luurama, kas haldaja tuleb järgi ja üritab poisse kätte saada.
olimegi mingi maja hekipõõsastes, aga siis tuli majast kuri vanamees ning peletas meid ära.
ja siis korraga olin ma oma lapsepõlve suvila tänaval. aga see oli samal ajal jälle mingi siseruum. ja seal oli peal nö järgmine põlvkond ehk need tüübid, kes olid meist ca 4a nooremad tol ajal. ja üks mu suvilaaegne sõbranna, keda ma kaua näinud polnud. miskipärast hakkasime mingeid pilte vaatama..
ja siis ma ärkasin üles.
***
mulle meeldib pärastlõunati üksi tööl olla.
omaetteolemise aeg.
vahel ajab liiga palju mõtlema, vahel keerab mõtted kinni.
töö vahele vaatan merele ja puhkan.
näiline sõjakus
hommikune päike on asendnud halliga. vastupidiselt eilsele.
CV ütles mulle eile (või oli see üleeile), et ma olen ikka üks sõjakas hing. või võitleja, ma ei mäleta, kumba ta kasutas. lihtsalt seepärast, et ma tahan kooli jälle ühe kurja kirja saata. isegi mitte ainult kooli. aga ei saa ju kogu aeg lammas ka olla. ma olen niigi loobunud mingitest protestidest, mis mul olnud on. ja üldse ei pea ma end väga konfliktseks ja sõjakaks inimeseks.
või siis et tegelikult ma pelgan igasuguseid asjaamisi veidi. ma suudan end ametlikes situatsioonides tunda nii umbes 10-aastasena enamasti. aga et see väga välja ei paistaks, siis ma blufin. naljakas on see, et selle juures õnnestub mu vahel täiesti asjalik mulje jätta ilmselt. vägahea.
vahel ma mõtlen, et kas see on kõigiga nii? ei usu.
väike kokkuhoid :P
seda juttu on viimasel ajal palju räägitud, et koduelektroonika jms ootere˛iimis hoidmine kulutab ka elektrit. hea küll, sai siis arvutid ja igasugune juurdekuuluv kola sätitud ka nii, et pikendusjuhtme lülitist saab voolu päris välja lükata. hetkel pole mul küll aimugi, kas see elektrinäitudes ka kajastub.
aga eile hommikul püüdis ema mind kätte saada ning kui me lõpuks mobiilis ühenduse saime, imestasin ma, et miks ta koju ei helistanud, et ma olen kodus ja lauatelefonilt kättesaadav. ema ütles, et oli helistanud, aga ma ei olnud võtnud. mhh?
urdlemise tulemusel jõudsin järeldusele, et juhtmeta telefoni ei ole mõistlik ööseks elektrivõrgust välja lükata 😛 sest kuigi torul on aku, pole seda alusel ju mitte ja noh, seega alus lihtsalt ei töötanud.
nii et sättisin telefoni nüüd nii, et seda ööseks elektrist välja ei lülita.
kohtumine tuttava teega
sõidan mööda seda ammust ajast tuttavat teed, mis enam polegi nii tuttav.
siiski-siiski. ma vähendan kiirust automaatselt kohtades, kus seda vaja. ma sõidan mööda kindla peale. ma tean, kus võib vabalt kurvi lõigata. ma ei tee seda nii, nagu võõrama tee peal, kõheldes.
ma tean.
vahepeal ma unustan selle tee ja selle teadmise. aga siis ma tean, et ma pean jälle siia tulema ja olema jälle lihtsalt üks nendest selle tee peal. lummatud kõigest sellest, mis on selle tee ümber.
segu kesksuvesoojusest ja külmast talvepärastlõunast. kõik ühineb selle tee peal ja homme on sama lähedal kui ta oli kümme aastat tagasi.
ma tean, mida on oodata mingi kurvi tagant. ma tean, millal mingi asi paistma hakkab. ma tean, kaua ma sõidan mingit lõiku sellest teest. ma tean, kus olid kümme aastat tagasi poed, nendes praeguseks mahajäetud majades.
see teadmine on rahustav, kindel ja hea. ma ei pea mõtlema sõidu peale. ma lihtsalt sõidan ja mul on kahju, et seekord ei saa ma minna teelt kõrvale.
aga ma teen seda teinekord. sest ma tulen siia jälle, ma tean.
ah et sõbrapäev oli?
ma tahtsin täna siia kirjutada, st kuupäeva järgi eile, aga esimene selline vaba moment saabus nüüd.
lähen parem tuttu. on mõnusam ja mõistlikum kui kirjutada.
(ja sõpru pean ma meeles suvalistel päevadel – kuigi minagi sain ühe kaardi, RM-ilt 🙂