Autor: PilleRiin

ma ikka ei loe mõtteid. kui, siis vahel õige harva.
pole kasu, et mulle öeldakse, et jah, ma mõtlesin seda küll – aga välja ei öelda. need sõnad, mida ma ootan ja mis aitaksid mul tasakaalu hoida. ja mis jäävad välja ütlemata. telefonis, näost näkku, sms-is, netis.
ma ei tea ju, kas need on siis sees üldse olemas. (kuigi ka väljaütlemine ei anna garantiid tegelikult)
need sõnad on kõik olnud, aga nüüd on kadunud. ja see paneb mind ebalema.
minu sõnad kaovad nii ju ka.
need, mis niigi kardavad välja tulla.

mingid asjad on kuhjunud ja ma ei kipugi neist jagu saama.
eile öösel meenus mulle miskipärast, kuidas ma suvel Haapsallu sõitsin. ma ei suutnud kuidagi liikuma saada ja läksin suhteliselt hilja. jupp aega venitasin asjade kokkupanemist; kui need koos, siis ei saanud ikka veel liikuma. lihtsalt ei tahtnud.
kui ma lõpuks mööda vana maanteed kohale jõudsin, olin ma muidugi rahul.
kuigi ma ei saanud seal ennast täielikult tagasi.
enese eest saab põgeneda vaid ajutiselt. eemalolek ei tee probleeme olematuks. edasilükkamine ei lahenda midagi.
ma püüan mõelda, kui palju ja kas ma olen püüdnud jätta oma endiseid elukaaslasi enda lõa otsa. vist väga ei ole. ma võin mingi aja neid üritada veel siduda, aga enamasti saan ma siiski veel üsna sobival ajal aru, et vabandust, mul pole sinna enam asja.
ja kui mul on siis vaja mingit abi, on mul piisavalt sõpru, et mitte hoida ühtegi endist enda küljes kinni väikeste palvetega.
vähemalt mitte tihti.
sest kui juba kõik on väga läbi, siis võib ju vahel paluda ka midagi.
ma ei ole tagasimineja tüüp, ent ometi on asju, mida ma oleksin pidanud kuidagi teistmoodi tegema. juba ammu.
aga ma olen tänases päevas ja lähen edasi sellega, mis mul. ja selleta, mida mul pole.

nii mõnedki korrad elus olen ma vähendanud isikliku heaolu määra, et kellelegi teisele haiget mitte teha. olen jätnud ära mingeid tegevusi, vähendanud isikliku mugavuse ja laiskuse määra – sest see mõjuks halvasti sellele, kellest ma hoolin. aegajalt lööb mu ego nagunii välja ja suudab tõsist kaost tekitada.
seega: ma võin küll olla veidi tujutu, kui ma oma mugavusest vahel loobun, aga kui ma tean, et perspektiivis on see parim variant, siis ma ikka teen seda. siiani. sest laiskus ja mugavus on tegelikult päris ebapädevad põhjused.
kuigi elu, see tuntud korrektuuride tegija, näitab, et see on üsna mõttetu.
sest sa võid arvata, et saad vastu seda, mida annad. ei saa.
oma mugavus ja laiskus on liiga kallid, et neist loobuda. prioriteedid. sest laiskus on isiklik, aga valu on võõras.

vahepeal kaob ikkagi tasakaal ära ja pead kogu jõu appi võtma, et mitte kusagile poole maha prantsatada.
suur vahe on selles ju, kas astuda ise maha, ükskõik kuhu poole siis – või kukkuda maha.
kuigi kõige parema meelega kulgeks sujuvalt edasi..