väsimus on peal. selline suur, paks ja lai.
ometi peaks nüüd, kevadel, olema energiast ja teotahtest tulvil.
mulle tehti juba blogi kohta ka märkus. et igavaks läinud ja halliks. eks ma üritan parandada.
aga
mitte veel
täna
Autor: PilleRiin
hiline hommikusöök
mingil päeval oli sõbranna mu juures magamas päeval. tuli öövalvest ja otsustas oma päevase une mu juures teha.
ma siis ka ei teinud midagi oluliselt tarka.
selline korralikum hommikusöök oli meil siis kella kolme ajal. selline mittekodune.
lohetamas
tulime tuulelohetamast. sellised korralikud juhitavad lohed, mitte nagu pojal. ma olen nüüd mõned korrad lennutanud ja natuke hakkan juba tundma ka, mis toimub. ja päris tore on. kuigi, müts peab peas olema, kindad käes ja muidu soojalt riides. sest põhimõtteliselt seisad ju selle tuule käes, mis lohet lennutab.
üks naine käis vahepeal uurimas, kas see on füüsika, mis lohesid üleval hoiab (jah, kõik mis lendab, on ju füüsika, tuul kaasa arvatud). ja ära tulles oli kaks poolpurjus tüüpi, kes ütlesid, et vaatasid kogu selle aja ja said elamuse ja kena oli.
ometi ei teinud me midagi erilist.
hea oli. aga siis tulid meelde need asjad, mis võiksid olemata olla. need ei lennanud tuulega ära.
mõttejuppe
selline kevadhommik ei tohi alata voodis vähkremise ja peavaluga. ja õhtust rippu jäänud kummaliste mõtetega.
ma ei tõuse just tihti enne kella, täna püüdsin tükk aega vastu pidada, aga lõpuks ikka ajasin end voodist välja. sest mida ma seal olen, kui rahutu on olla.
ma pean veidi tegelema organiseerimistega. sest poja on ikka tõbine, aga mul on mingeid asju vaja teha. kusagil käia. midagi toimetada.
nädalavahetusel pean olema mitmes kohas korraga, ma ei tea kuidas seda organiseerida.
õhtul rannas kiikuda on hea. jalgrattakiivrit on ka vaja: lapselt nõuan, aga omal ei ole. halb eeskuju.
esmaspäev
no ja lõpuks on keerulisel ajal sõber ookeani tagant, kes jagab vajalikku tunnustust ja teeb virtuaalse patsutuse, mida vaja. mis teha, kui igal hetkel lähemalt ei saa.
aga nüüd kisub kevadeks ära, tundub. eile oli veel jahedat tuult, täna tööle tulles ei pannud küll tähele. hästi tore oleks õhtul mõnusalt mere ääres jalutada. või midagi sellist. eks paistab, kas tekib võimalus. kaksi on parem kui üksi.
eemaldumine
Elu on mind õpetanud asjadest mööda vaatama. Nendest, milledest ma teada ei taha.
Tavaliselt ma eelistan teadmist. Aga vahel on mitteteadmine siiski parem. Kui ma tegelikult tean, aga ei taha teada. Siis on hea teha nägu, et ma ei tea. Ignoreerida.
Kõike pole võimalik lahendada. Kõik pole minu võimuses lahendada. On asju, mis on, ja millede suhtes ma ei saa midagi muuta. Seega mul pole mõtet rabeleda.
Ning kui need siiski puutuvad minusse, aga mulle üldse ei meeldi, siis ma vaatan nendest mööda. Nendest läbi. Teen need olematuks enda jaoks. Ignoreerin-ignoreerin-ignoreerin.
Mis ei tähenda, et need minusse ei kuhjuks.
Kuhjuvad küll. Aga sellest ei saa keegi aru. Sest siis kuhjuvad need vaikselt ja ainult mind närides. Tekitades minus küsimusi, kõhklusi, valu. Asja, mis nagunii korda ei lähe, pole vaja ignoreerida. Valu kuulub komplekti. Teadmine teeb suuremat valu. Mitteteades õnnestub vahel unustada. On valida valu ja valu vahel. Ja neis üksikutes asjades valin ma mitteteadmise valu.
Ma ei pea seda isegi varjama. See lihtsalt ei paistagi välja. Sest ei pea ju varjama asja, mida ei tea. Ja kõigile meeldib, et ma olen pealtnäha olukorraga rahul, midagi ei päri ja kõigega nõus.
Kuni ma eemaldun sellest kõigest päriselt ja hästi kaugele ning keegi ei saagi aru, miks.
pirukad
Balta turult saab kolm pirukat sama hinnaga, millega Stockast või Kaubsist ühe. maitsevad ka rohkem vanaaegsete pirukate moodi, aga seisma neid ei tohi jätta, tuleb samal päeval ära süüa.
aga tegelikult on need nii suured, et mulle oleks ühest ka piisanud küll ja küll. nüüd olen suure vaevaga teise ka sisse ajanud, aga mis kolmandast saab, ma ei tea. miks ma küll arvasin, e ma neid nii palju suudan sisse ajada?
õhtupoolik kontoris
ma istun üksi siin kõige ülemisel korrusel. ümbritsevad peegelmajad viskavad aknasse õhtupäikese helke. kõik on sinine ja kuidagi kauge. ma olen veidralt isoleeritud. siin maailmas nagu ei olekski inimesi. on majad, taevas, meri, päike, kajakad.
liftki ei liigu, sest nii hilja pole siia üles kellelgi asja.
koridoris suriseb kohvimasin ja tualettruumi säästupirnid viskavad külma valgust.
aeg on fikseerunud ja ainult kajakad õues liiguvad kusagile.