Ruth Rendell on üks mu lemmikkirjanikke. teda on väga mõnus lugeda originaalis. esimese tema raamatu ostsin ma juhuslikult Vantaa lennujaamast.. kusagil 90ndate esimesel poolel. ma isegi ei mäleta, mis reisiga tegu oli. Vantaa lennujaamas olen ma väga vähe olnud üldse ja nüüd ei meenu seegi 🙂
igal juhul otsustasin nüüd siia kirja panna, mis mul on ja mis pole, et nimekiri oleks silme all. siis saab hankida neid, mida siiani pole.
nii et, kui keegi mõnda näeb müügil, siis palun andke aga teada 🙂
Autor: PilleRiin
veidi vedamist
mul paistab kooliga veidi õnne kah olevat.
oli mingi aine, kus oli valida praktilise töö ja eksami vahel. mõtlesin algul teha praktilise töö, sest noh, ma pidin seda asja nagunii tegema, aga ajaliselt läks veidi umbe ja tegin eksami. kusjuures eksam oli selline, et vahtisin küsimusi ja mõtlesin, et kas marsin kohe klassist välja.
siiski kirjutasin mingeid asju, et ehk saab ikka läbi. olin valmis vajadusel rääkima õppejõuga, et esitan oma praktilise töö lihtsalt hiljem.
täna kursavend teatas, et hinded väljas. läksin väriseva südamega vaatama ja mulle kargas vastu A 🙂
kuidas ma selle sain, ei oska ma küll aimata. ikka lihtsalt vedamine. ma olin lugenud veidi rohkem asju, kui ainult tunnikonspekt ja see ilmselt oligi abiks, sest päris palju küsimusi oli abimaterjalidest.
vähemalt on tunne, et võib kooliasju jälle edasi teha 😉
vaba kass :P
RM-il oli täna külaline. lihtsalt vaatasime, et kaks samavana üksikut last hädaldasid, et on igav ja teine ema tahtis nagunii minna poodidesse. võtsin siis tema tütre siia seltsi. toimetasid omi asju siin. muuhulgas uuriti veidi ka kasse (JoJo on hakanud esikuriiulis põõnama, ma peaks pilti tegema, vedeb mütside jms peal seal vahel).
vedelevad siis kassid siin toas, üks ühel toolil, teine teisel. RM paitab Evelin ja räägib külalisele: ‘üks kass on veel paitamiseks vaba’.
meie, emad, kõrval köögis, ei hoidnudki oma muigeid tagasi.
reedest müstikat
reedeõhtu kontoris. mul on kolm tundi siin veel istuda. üksinda korruse peale. eriti praegu, suvele pöörduval ajal, lahkuvad kõik siit nii varakult, kui saab.
mina ei saa.
ma nägin hommikul tööle sõites ühes lapsekärus midagi, millest ma ei tea siiani, kas see oli nüüd laps või suur kollane teletups. ma sõitsin trammiga mööda ja lihtsalt jäi silma. see kollases olevus igal juhul ei lebanud kärus, vaid oli kuidagi poolpüsti lükkesanga najal. ma ei oska seletada. hoidis sangast käru poolt kinni, teiselt poolt oli ema käru lükkamas.
algul olin ma kindel, et see oli kollane teletups, aga mõnisada meetrit edasi nägin üht last enamvähem samasuguses kostüümis, aga sinises. tema oli isa süles ja ilmselgelt laps, kuigi üleni helesinises karvases kõrvadega kombekas.
aga see esimene olevus jääbki mulle müstikaks ilmselt.
kolmapäeva järelkajasid
eile tegi muhm mulle shin-do massaa˛i. vot ma nüüd ei tea, kuidas ja kas see mulle emotsionaalselt mõjus, aga muidu oli selline hea tugev massaa˛ küll. st, mulle meeldis. teoreetiliselt peaks ju mõjuma vaimule ka. aga mul on tunne, et ma ei ole äkki selleks ise veel valmis, et kõik jama endast minna lasta. kuigi võiks ju?
ja üldse, sellega võib ära harjuda, et regulaarselt massaa˛i saab.
ma käisin eile mingis hulgas kingapoodides, mul on vaja mingeid oran˛e sportikumaid jalanõusid, aga mitte kusagil ei olnud. ja kui ma ütlen, et oran˛, siis ma mõtlen ikka kohe päris oran˛i.
liigne agarus..
pagan, mul õnnestus jälle plaadikõrvetamise soft tööarvutist maha installida.
kui ma selle avastasin, siis meenus ka, et see ei ole just esimene kord. kunagi paar aastat tagasi sain sama asjaga hakkama. samamoodi rutiinse arvutipuhastuse korras, mida ma aegajalt ikka teen.
aga no mis ta siis on seal kontrollpaneeli programmide nimekirjas nii mittemidagiütleva nimega!
töökiun
ei, nüüd aitab. juhe on koos. täna tööpäev kasvab üle pea.
esmaspäev on alati kõige hullem, sest siis on nädalavahetusega korjanud asjad. kuu keskpaik on ka hull, sest järgmise kuu ajakirjad ärkavad. ja nüüd on üks tüdruk puhkusel, postkast maile paksult täis, arhiivitöö viimase tõttu täiesti pooleli, aruandeserver ütles üles koos vana upsiga ja ups undab viimased 10 minutit, mis ma itipoissi ootan. varsti on seega peavalu garanteeritud, kui ma veel veidi pean seda vilinat taluma.
ise ei jõua hakka uurima seda, nii üsna põhimõtteliselt. lisaks on siiski postkastis ka neid maile, mis ei eelda selle konkreetse masina ülevalolekut.
aga mul on üle tüki aja tunne, et ma lihtsalt ei näri end tänasest tööst läbi.
lisaks pole aega olnud söögile mõelda rohkem kui see, mis hommikul kaasa ostsin ja sahtlis on. ehk kuna ma sõin salati hommikul ära, siis jäi järgi magus sai. sahtlis on okolaad. mul ajab sees keerama, kui ma sellele magusale mõtlen.
ja üle nelja tunni on veel ees.
ahjaa, ma olen täiesti üksi kontoris, 10 tundi. homme ilmselt sama, kui ülemus ei tule lõunal korra läbi.
märka mootorratturit ja muu liiklus
mõnda aega käib siis selline kampaania, et ‘märka mootorratturit‘. olen näinud kleepse autodel, mingeid plakateid linnas ja nüüd guugeldades videot ka.
okei, eesmärk on hea. mul on muide päris suur hulk tuttavaid mootorrattureid ja oma meelest püüan ma liikluses kõigiga arvestada. kaasa arvatud mootorratturitega, sest on nemadki kaasliiklejad.
aga – ma pean kurvastusega märkima, et suur osa rattureid sülitab ise eeskirjadele. neid, kes sõidavad lubatud kiirusega ja eeskirju järgides, on ikka imevähe. enamik kihutab üsna ogaralt ning süstivad autode vahel. kuidas üksteise kõrval sõitmisega ühes reas on LE järgi, seda ma ei tea.
olen rohkem kui ühe korra kogenud seda, et hakkan mingit manöövrit ette valmistama, vaatan peeglitest ja muidu olukorda, ahaa, siin see auto, siin see, seal kusagil 5-6 autot tagapool teises reas mootorrattur. panen suuna sisse, hakkan keerama, vaatan veel korra – ja see mootorrattur on korraga hoopis minu kõrval. halloo? ja ma ei räägi situatsioonidest valgusfoori taga – kuigi jälle, kas see ikka on LE kohane, et mootorrattur ei oota kenasti oma koha peal lubavat tuld, vaid üritab iga hinna eest autode vahelt ette trügida?
nii et, ma teeks veidi vastukampaaniat ka: mootorratturid, arvestage autode ja liikluseeskirjadega!
ja aitäh neile ratturitele, kes seda teevad 🙂
kuigi tänahommikul oli mul konkreetne liikluspaanika hoopis ühe väikese kastiauto pärast. see ei osanud piisavalt laial ristmikul oma rida hoida ja konkreetselt vajus meile parema esinurga peale. ehk siis minu suunas. signaali andmise peale siis reageeris üsna pika vinnaga ja vajus tagasi.
mul oli konkreetselt väga paha olla.
eriti, kuna see meenutas ühte olukorda, kui suur kaubaauto oli mulle samamoodi peale vajumas, aga tookord olin ma ise roolis. ja signaal ei töötanud. mingil imekombel juht siiski tookord adus, et midagi toimub ja ma olin selleks hetkeks hirmuhigis pidurdanud ka juba (ilmselt mõni meeter edasi oleks treileri kaubakasti serv mu auto katusele riivaka ära teinud küll juba).