lõpetasin oma öise töö, täna nii hilja.
see öine pilt, mille ma oleksin tahtnud siia panna, ei ole minu arvutisse jõudnud. nuuks.
aga öö on täis mõtteid ja tundeid. mida ma järjekordselt tapan ja tapan. kuni ma olen piisavalt väsinud, et voodisse kukkudes uinuda. tegelikult ma olengi. aga ma siiski kardan seda ööd.
’imelik on magada siin üksi, kui sind ei ole’.
hajuvad sõnad kusagilt.
ma ei oska varsti kellegagi koos magada. sest see tähendab hommikusi lahkumisi ja teadmatust, millal on järgmine öö mitteüksi. isegi siis, kui ma arvan, et ma seda tean, ei tea ma tegelikult.
see meenutab mulle seda, et teleturu reklaamitud leheimur imebki kuivi lehti siledalt põrandalt, nagu reklaamis näha on. me lihtsalt ise fantaseerime juurde, et imeb muru pealt ja niiskeid lehti ka. see süsteem toimib elus igal pool. me ei näe kosmoselaeva, sest me ei taha näha. elevanti on kõige lihtsam peita. ja nii edasi.
“Hea inimene võib hea eesmärgi nimel teha kohutavaid asju,” ütleb Sven Sildnik, viimasel ajal tuntud kui (:)kivisildnik. “Halbade asjade põhjendamatut kiitmist, inimestele valetamist on minu meelest üle mõistuse palju,”
see kõik mahub ühte peopessa suletud öösse.
Autor: PilleRiin
meeldetuletuseks
pidin selle ka kirja panema, et:
soov hetkes konflikte vältida ja kõikidega hea olla lõpeb sellega, et konflikte on õhus rohkem ja hea pole kellelgi. ning rohkem kannatavad ikka need, kes on lähemal. as usually.
ehk siis alati tuleb teha valik, kellega ei taha üldse konflikte ning tuleb õppida ‘ei’ ütlema. sellest on kasu, kuigi algul tundub see väga kole ja hullupööra konflikte tekiteav. aga inimesed harjuvad aja jooksul sellega, et sul on isiklikud soovid ka ja ei ole kõigi lükata-tõmmata.
ma olen selle aja jooksul ära õppinud.
raudteemõtted
ma sõitsin täna hommikul rongiga ja see tekitas jälle väga mitmesuguseid mõtteid. kaduvatest asjadest.
näiteks et vanasti olid rööpaseadjad sellised füüsiliselt kohalolevad tüübid, kes siis keerasid neid pööranguid. ja olid vagunisaatjad ja korras jaamahooned ja rongid vist käisid tihedamini ka.
veel varem oli kitsarööpmeline raudtee, mida oli märksa rohkem kui seda ‘suurt’. ja mul on hullupööra kahju, et see viimane omal ajal maha kisti. sest kui see oleks olemas veel, siis saaks siiani paljudesse kohtadesse rongiga (ehk), nagu mujal Euroopas.
aga meil on kõik raudteega seotud kuidagi – kaduv. kuigi teisalt, mingeid nn kiirronge ju tekitatakse. aga kuni meil on ikka needsamad vanad suured rongid, näib kõik nii mõttetu.
ja uusi liine ehitada ei õnnestu nagunii, isegi siis, kui selleks raha leida. sest mittekeegi ei taha ju, et mingi rong tema elamise lähedalt mööda läheks. jah, autorahvas nagu me oleme, ega enam ei harjuta inimesi naljalt rongile ümber. kuigi kütusehindade tõusuga – mine tea.
aga see on utoopia nagunii, sest meie rongiliiklus on nagu on. diiselrongid käivad harva ja elektrirongidega on kaetud ju ainult paar suunda.
ning kergematest rongidest võime edasi ilmselt unistada.
Haapsalu raudtee üleskiskumine oli ka kuritegu minu meelest.
aga rööpasedjad istuvad nüüd kusagil arvuti taga ja vagunisaatjat olen näinud ainult Türil…
tegelikult oleks siin mingi pildi aeg, ammu juba. aga täna ei jaksa enam panna.
lolcat test
Daki juurest leidsin.
Your result for The Which Lolcat Are You? Test…
Lion Warning Cat
67% Affectionate, 73% Excitable, 36% Hungry
You are the good Samaritan of the lolcat world. Protecting others from danger by shouting observations and guidance in cases of imminent threat, you believe in the well-being of everyone.
To see all possible results, checka dis.
back in da city
et ma olen nüüd siis tagasi. tegemist on kuhjunud ja järgnevad paar päeva on ka sisustatud.
ma pean jälle midagi ette valmistama, välja mõtlema, logistikaga tegelema. brrrr! nii palju siis puhkusest. seda puhata ja mängida aega on nagu liiga vähe.
peangi minema mingi paberimajandusdega sahmima.
vannis tahaks logeleda.
ja magada.
metsas ära
jään siia kauemaks kui planeeritud, sest mõnus on. võimalik on ka õnneks.
kuigi oleks olnud võimalus täna õhtul Tallinna ära saada. millel oleks ka omad plussid olnud.
homme on nüüd vaja veidi töiseid asju siin teha – aga see on ikka teine asi kui linnas.
Marjasoos
kõik on teistmoodi kui varem. hoovile kerkib uus maja, meie “tavalises” toas on ehitusmehed ja õues lõugab SkyPlus. õnneks vaid tänase õhtuni.
RM läks perepojapojaga kuuri katusekambrisse ööbima, aga öösel kella 4 ajal hakkas neil seal maru külm ja lõpuks maandus ta ikka minu juurde. aga päris mõnus oli, et poisid kahekesi normaalsel ajal eraldi magama said.
kuna täna ehitusmehed lähevad puhkusele, siis vaatame, mis ööseks orgunnime. kas poistele posu tekke kaasa või kuskile mujale. sest nad saavad kahekesi kenasti hakkama, hoolimata oma vanusevahest.
mina, nagu ikka, hakkan kohe koristama ja süüa tegema.
sest nagunii ma unustasin päevitusriided maha ja teisalt ei kipuks seal ehitusmeeste rõõmuks poolepaljalt koperdama nagunii. kuigi metsaalune on maasikaid ja metsmustikaid täis. kukeseeni leiaks ehk ka. ja kausitäis murakaid on samuti laual 😉
õhtused täpsusharjutused
relvadega puutusin ma lähemalt kokku pubekaeas, kui mu ema töötas lasketiirus. lihtsalt valvurina. aga aeg oli selline, et ikka sai laskma, kui omal aega ja tahtmist oli. ega ma palju käinud, aga suutsin piisavalt muljet jätta, et mind tollasesse TSIK-i üritati püstoli peale meelitada. olin laisk, mugav ja teise trenniga (siis veel) seotud ning jäin kodu kõrvale kooli edasi.
hilisemad kokkupuuted on olnud kaootilisemad. aga ma siiani naudin, kui saand vahel relva käes hoida. ei midagi militaristlikku selle juures. ma ei talu sõda ja ma oleksin täitsa rahul, kui maailm oleks relvavaba. aga kui nad juba olemas on, siis võib ju mõnega nendest sõber olla.
sportpüstolist ma muidugi niimoodi kahe käega ei tulistanud. aga see on õhtul, üsna väsinuna ja siis tundus selline ‘politseiasend’ parem.
oma laskmiskiirusega ma millelegi ei pretendeeri. tihedusel pole siiani väga viga 😉
muuhulgas aitab see tegevus vahel ka pingeid maandada. ainult väga ärritunult ei tasu vist laskma minna 😛 ikka siis, kui oleks rahunenud, aga pinged sees peidus. saab välja tulistada. noh, muidugi mitte vastu liiklusmärke ega üldkasutatavas kohas 😉
igapäevast relva ma kindlasti ei soovi omale ja ilmselt kedagi maha kõmmutada ei suudaks nagunii. aga sportlikus mõttes väike õhupüstol – miks mitte?
ja RM-ile peaks ka õpetama, kuidas tegelikult relva suhtuda.
loomulikult ei ole pilt taaskord minu tehtud 😉
paari lausega juttu vahele
peaks mainima, et kehvema tuju päevad mõjuvad tööviljakusele kuidagi hästi. sest siis ei taha nagunii midagi teha ja teen pigem tööd. kuigi veidi sõltub ka, et mismoodi täpselt kehv on.
nädala lõpul pean kätte võtma ja vajalikud projektiasjad joonele viima. need kõik mis on. et mitte hätta jääda ja oma vahepealsed lisarahasüstid kätte saada.
aga ma loodan seda teha linnast väljas 🙂
Noarootsi oli muide väga värskendav. kahju, et üritus nii lühike oli lausa.
