Autor: PilleRiin
trennilaps
minu laps, kellele üldiselt meeldib asju teha nii, et ta neid kohe oskab ja kes tavaliselt ei ole rahul, kui ta mingeid asju ei oska ja teised temast paremad on, see minu laps on oma ujumistrenniga väga rahul. ometi on ta seal üks noorematest ja vähemoskajatest.
eile ma ei vaadanud nende trenni pealt. oli asjaajamisi.
kui ma aga päris lõpuks kohale jõudsin, tegelesid nad vette hüppamisega. lihtsalt, jalad ees. minu oma hüppas ka ja päris rõõmsalt.
pärast uurisin, et mis nad veel tegid. noh, näiteks olid nad seekord ujunud ka piki rada, mitte ainult risti. üks kord selili ja kaks korda kõhuli, nagu RM mulle teatas. umm? minu laps? see, kes esimeses trennis ei suutnud vees eriti selili olla (üleeile õhtul vannis oli täiesti normaalselt selili, ütlesin siis, et ujudes peab samamoodi olema ja laskma end vee peal kanda, et kui üritab kuidagi pead püsti ajada, on kohe jama majas), liikus nüüd terve see 25m ära? jalad ulatavad tal nagunii põhja ainult basseini madalamas otsas mõne meetri ulatuses..
edasipidi, jah, ma olen talle koeraujumise-liigutusi üritanud õpetada. aga ikkagi.
ning vettehüpete kohta ütles ta, et neid ei pidanud tegema, aga suuremad poisid (seal on ka 2a temast vanemaid) tahtsid. ja et tema hüppas ainult (!) kolm korda ja ta natuke kartis ka.
keegi on minu argliku lapse nagu välja vahetanud vist?
aga mul on hea meel, et talle meeldib. sellega läks umbes nagu lasteaiaga – et ma kartsin lapse negatiivseid reaktsioone kordades rohkem, kui neid reaalselt tuli.
unistused majast
täna hommikul oli konkreetselt külm. ma olin ju nagu riides täiesti normaalselt ja kogu tee külmetasin. ja õhtul on ju veel pikalt edasi-tagasi sebimist, RM-i trenniga seoses. brrr!
vähemalt tööl on soe.
aga eile hommikul oli pilvealune ja niiske.
asjaolude tahtel sattusin sinna kanti, kus on üks maja, mis mulle kinnisvaraportaalides aegajalt jälle silma jääb. selline koht ja maja, mida ma tean. kunagi aastaid tagasi avastasin paar kilomeetrit eemale ühe laheda maja, aga see oli-on kaugelt liiga suur ja ebapraktiline. nüüd üks väiksem. üle tee elavad tuttavad pealegi, kes ka just viimase paari aastaga omale seal elamist restaureerinud.
sumpasin läbi endakõrguste märgade takjate ja piilusin ukse vahelt sisse. nagu arvata oli, selle raha eest saab sisuliselt karbi, kus kõik on vaja teha. aga ruumi on, eriti kui teine korrus ka välja ehitada.
lähim kool ja tihedama bussiliiklusega asula on 9km, Tallinnasse ligi 50km. rong on üsna kaugel. seega auto on must have ja ega see mind väga ei vaimusta.
aga asulas on pood olemas ning natuke korrusmaju ka, mis jätab lootuse, et poeke ikka püsib. territooriumil on tiik ja ojake. kui leida sissemakse raha, siis laenu kataks praeguse korteri väljaüürimisest ära. samas tuleb päris korralik raha panna maja taastamisse. tegu on veel muinsuskaitsealal asuva majaga, nii et peab uurima, mida seal üldse teha võib. teisalt saaks mingit toetust taodelda jällegi.
ah, ma ei usu ise ka, et ma hakkan kolima. vähemalt mitte sinna. kuigi veidi tahaks ju. aga lapse kool ja värk.
ma olen üldse mures RM-i pärast. kui nüüd kõik läheb nii, nagu tundub minevat, siis pole mind varsti pea kaks nädalat kodus ja laps peab olema mujal. tundub, et see talle õnneks väga hullult ei mõju, mitme koha vahel käimine siis, aga ma olen ikka mures.
ma tahan puhata ja mängida tegelikult.
kell 10.37: vot haigeksjäämine ei sobi praegu kohe üldse mitte. aga just selline tunne on. lisaks kriipivale kurgule on pea paks. ning ma usun, et see on siiski viirus, mitte organismi püüe mind kaitsta. ja õhtul pean ma ikkagi olemasolevate riietega hakkama saama.
magamisepäev
täna magasime sisse. poja, kes ärlab muidu enne kella, nohises senikaua, kuni mina lõpuks ärkasin. kella vajutasin ma osavalt kinni ja jäin ise edasi magama.
tegelikult jõudsime täpselt söögiajaks lasteaeda kohale.
eile olin tubli ka. tüütu töö vahele tegin vähemalt MinuMaja pildid ära. noh, need mis said digiga enne aku tühjenemist tehtud. filmid ilmutame ka kunagi 😛
nädalavahetuseväss
ma olen nädalavahetusest laipväsind. või isegi varem.
neljapäval olin õhtul tööl. reedel hommikul ja siis laps ära viia, ühistransaga. ja õhtul üks tööots.
eile päeval Uue Maailma festival ja abi kirbuka läbiviimisel, õhtul teater, Von Krahli ‘Nora’.
täna fotokala MinuMaja üritus ja nüüd ka jälle mingi fototöötluse nokkimine, mis tõotab kaua minna.
eks mingi hetk kõigest pikemalt. praegu ei jaksa isegi linke laduda teksti sisse.
reedel ei viitsi tööl olla
oma meelest panin ma eile õhtul siia pildi üles, aga mida pole, seda pole. kusagil adminnipoolel rippumas ka mitte. humm.
ju ma siis ei pannud ikka 😛
täna on tööl ka selline tunne, et no kurat, raba nagu hull. vahel ma ei saa aru, miks suurem osa tööst meile suunatakse, kui neid tegijaid on mujal ka? et kuna meid on idee poolest rohkem? aga mis sellest kasu on, kui meil on päevad iseendi poolt väga ära nüsitud. tulin siin hiljuti välja ideega, et tegelikult võiksime natuke pikemaks tööpäevi sätitada (ja siis jääksind ka täiskohaga käijatel tunnid ikka alla normi), kuid oh imet küll :P, see ettepanek ei olnud populaarne. ehk ma siis teen järelduse, et ma olen saamatu? et 10 aastat peaaegu siin töötanud, aga näe, uued inimesed tulevad paremini toime.
või ma ei tea. äkki ma teen vanast harjumusest ja vana töölepingu põhjal neid asju korralikumalt, milledest teised lihtsalt üle libisevad?
raske juhus poes
vahtisin täna poes neid kahte rüblikut, kes seal täiesti kohutavalt ringi tormasid ja leidsin, et mul on ikka vedanud. sellega, et mu laps ainult lunib mingeid asju, aga ei mängi võõraste taga teistega peitust ega midagi.
ühe pere lapsed olid vist, 6-8-aastased umbes. vanaemaga vist. väga ei keelatud ega midagi. minul oli kõrval paha tunne, kuigi mu laps pidas ennast hästi üleval. või noh, nii nagu ikka. nende kõrval küll väga hästi.
emana ma ei kipu teisi lapsi eriti arvustama niimoodi. aga see oli tõsiselt karm elamus lihtsalt.
tegelikult ma tean küll, et lastega pole poes alati lihtne. aga peab ju ometi üritama neistki inimesed kasvatada.
aega ei saa osta
kusagil internetis öeldi täna, et ‘auto ostmine on endale aja ostmine’. oh?
kui ma arvasin seepeale, et auto ostmine on mure ostmine ka.. ning jääb vähem raha muude asjade ostmiseks, siis tuli vastus, et raha saab alati juurde teha, aga ega ei saa.
aeg.
tänapäeva märksõna. kogu aeg on kiire-kiire-kiire. kiire, et teha juurde rohkem raha, et jõuda igale poole, et teha juurde rohkem raha. et osta auto ja aega.
pea hakkab selle peale ringi käima.
ma olen ise ka selles oravarattas. peaaegu.
sest ajaga on nii, et seda tuleb lihtsalt leida. vajalike asjade jaoks leiab seda ju alati.
rahaga on ka sama muidugi.
ainult et nii ühel kui teisel juhul tuleb see millegi näiliselt mitte nii vajaliku arvelt.
ning tegelikult on see ‘juurde tegemine’ näiline ju. jäävuse seadused ja muu selline kehtib nii aja kui raha kohta samamoodi nagu kõige muu kohta. kusjuures mingitmoodi on aeg ja raha seotud.
äkki peaks hoopis oma ajakasutuse üle vaatama?
et kas seda on nii hullult juurde vaja?
või kui on, siis mille arvelt?
mulle meeldib trammiga tööl käia. see paarkümmend minutit on minu täitsa oma aeg. veeretan vaikselt oma mõtteid ega kiirusta kusagile. kohutavalt mõnus.
see ei pea olema tramm, iga teine ühistransport sobib ka. kui see käib muidugi sinna, kus elatakse. uutesse elurajoonidesse tihtipeale ei käi. meie olematu infra-arendus.. olemasolevategi rongide doteerimist plaanitakse vähendada. raha suundub tee-ehitusse. minu jaoks üsna veider lähenemine muidugi. aga olgu.autostumine on meil populaarne ja poliitikud tahavad ka populaarsust. ning suruvadki seeläbi kaudselt seda ‘aja ostmist’ peale.
mis peale jääb aega veel vähemaks, sest pead tegema aina rohkem asju, et teenida raha, et aega juurde osta. ja see rahateenimine ise pole ka just odav tegevus.
linna kohal õhus lendavad mõned õhupallid. ajavabalt. liiga kaugel, et pilti teha.
ning laht on purjekaid täis.