ma sain isadepäeva puhul pärastlõunal lille 😛
hommikused uudised olid, et ma olen vanatädi. hm. natuke aega juba.
minu isadepäevalill
Autor: PilleRiin
vana arstiteema otsa
vot. viimase arstihala lõpetuseks: mingil õhtul õnnestus läbi neti saada number oma arstile. keegi oli ära öelnud ja oli selline üksik vaba aeg enamvähem sobival kuupäeval.
teiselt arstilt kustutasin end siis ära.
aga ikkagi ei ole see normaalne..
nokk ja saba
laps pidi terve olema, ainult söögiisu ei ole taastunud.
see-eest olen mina siuke pooletoobine nüüd.
majaunistus
eile sirvisin tööl rutiinselt ajakirju. oli kohe paar tükki sellist tulnud, mis kodu, sisustamist ja muid sellised asju puudutavad. käisin need juttis läbi ja jäi mõtlema.
kunagi, mitte väga ammu, meeldisin mullegi need lagedad ja vinged (neo)funkstiilis elamised-elamud. sest need üldiselt ongi päris vinged ajakirjades vaadata. ilmselt ka reaalselt, kui need niimoodi püsivad.
aga ma olen näinud päris mitmeid selliseid, kus (eriti väiksemate laste olemasolul) see mõju ei tule üldse välja. sest reaalselt lihtsalt ei ole seda puhast lagedat joont. ja ma saan aru muidugi, et kõik inimesed ei suudagi seda hoida.
seda veidram, et ma olen kunagi selles stiilis mõelnud. sest ma tean, et mina ei suuda.
aga võib-olla ma siis veel ei teanud seda ja arvasin, et küsimus ongi ruumis, stiilis, milleski muus, mitte minus?
viimased aastad on mulle sümpatiseerinud hoopis sellised hubased maamajad. vanemad kordatehtud majad. või noh, isegi ei pea maamaja olema (kuigi mu unistus lammastest on alles), aga lihtsalt sellised vanemad hubasemad majad, mida on korda nokitsetud, iseenda jaoks, rahulikult. kus keegi ei eeldagi, et kõik on kogu aeg ideaalses korras, vaid väike suvalisus käib asja juurde.
aegajalt ma satun ka sellistesse ja mul on seal hea olla.
ja ma mõtlen, et kuna ma olen ikka veel siin, kus ma olen, siis hoolimata mu soovist sellist tahta, ei taha ma piisavalt. ma ju leian praegu põhjuseid, miks mul seda ei ole (raha, töö, laps jms), nii et ju mu seesmised hirmud on veel soovist üle.
sest küll ma siis leiaksin need võimalused ka.
aga ilmselt on mõned eeltingimused veel täitmata, kusagil sügavamal.
ja alati peab ju olema mõni unistus..
too seda, ei tea mida
niisiis.
ma olen juba tükimat aega kibelenud NOPi caesari salati järele. sest see on üks jube hea suutäis. kuna ma pole tegelikult caesaride spets, siis ma ei väida, et see on kõige autentsem, see on lihtsalt mulle kõige suupärasem proovitutest olnud.
täna lõi mul pähe, et ajaliselt olekski mul nüüd võimalus sinna minna.
muidugi aknast välja vaatamine seda mõtet ei soosinud. eriti arvestades veel seda, et miskipärast olin ma täna otsustanud mõnevõrra lühema seeliku kasuks, kui mu tavalised. nii et saapaääre ja seeliku vahel oli natuke ainult sukkpükstega kaetud pinda.
aga õue minnes ei olnudki kohe väga külm ja marssisin NOPi kohale. omal jalul, sest töölt on see sinna ilmselt kõige kiirem võimalus jõuda.
et siis leida, et uues menüüs polegi caesari salatit.
eksole, internett on ju nõrkadele ja pole ju vaja üle kontrollida, kas on või pole? milleks need menüüd ikka netti pannakse..
noh, kuna ma juba kohal olin ja paar asja korvi ladunud ka, siis vaatasin, et couscous on mingi popp teema ja võtsin siis lambavorstiga salati. nüüd ootab see õhtut. sest kohe ei taha ju süüa, see on minu mõnutunni jaoks ‘Kättemaksukontori’ ajal 🙂
toas hakkab juba soe ka 😛
P.S. kui keegi tahab näha kassi, kes on vahel koer, siis mu oma on just praegu selline. vähemalt seni, kuni ta on omale sobiva hulga tähelepanu kätte saanud.
valge ja must
niimoodi nad seal Riias Kalinini rajooni kunstituru lähistel vaatasid üksteist, augustikuus..
nõrgem sugupool?
ma ei saa aru, miks öeldakse, et naised on nõrgem sugupool?
füüsiliselt ehk jah. aga vaimselt kindlasti mitte.
kuigi, ausõna, isegi minusugune pealtnäha-feminist tahaks vahel hullupööra ka vaimselt nõrgem olla.
ei lasta.
sest vaata, mul ei ole seda võimalust, et ma ei oleks tugev. mul ei ole võimalust, et ma astun oma elust välja. mul ei ole sedagi võimalust, et läheksin vabatahtlikult paldiski maanteele ravile.
lapsega naine lihtsalt ei saa seda omale lubada.
ma lihtsalt pean elama.
ja keegi kurat ei kujuta ette, kuidas ma ei jaksa olla tugev ja valmis kõigeks, igal hetkel.
aga pean olema.
tõesti, viimasel ajal tunnen ma end hästi ainult oma kodus. oma voodis, oma diivanil, keras. kus keegi ega miski ei saa (peaaegu) minusse puutuda.
korjata vaikselt jõudu.
kallistada last, kuni veel saab.
või, oojaa, metsas, nagu 10 päeva tagasi.
kuhu lihtsalt ei jõua väga palju võnkeid linnast. kus käib piiratud ring inimesi. kus tsivilisatsioon on just nii kaugel, et on kaugel.
kus ma saan vabas õhus hingata.
ja mida aeg edasi, seda vähem keegi üldse näeb, et ka mina võin olla nõrk.
haige poja
õhtul palus laps omale pikki pükse jalga. veidi hiljem tahtis, et ma teda kraadiksin. õieti tundis..
magama läks pool tundi tavalisest varem, omal soovil. ja öösel tuli kurtma, et und ei ole, võtsin ta oma kõrvale siis.
hommikuks olin ma muidugi äratuse sisse jätnud, selle peale ärkas.
õhtused väsinud silmad on praegu paremad, aga otsaesine tuline. peaks vist uuesti kraadima, kuigi tegelikult ei ütle see kraad mulle suurt midagi. võinoh, ütleb, mingid numbrid. iseennast ma ka naljalt ei kraadi. enesetunne on ju selleks. ja lapse puhul on ju käega aru saada, kui on palavik (ning ka seda, kui on nii kõrge palavik, et peaks alla võtma) ning lapse oleku järgi aru saada, kui paha tal on.
vaatan aknast igatsevalt päikest.