täna oli pesumaja päev. ehk siis see päev, kui sai voodipesuga Maakri tn pesumajja mindud, seal pesema pandud, kuivatatud ja lõpuks kalandrist läbi.
mul on voodipesu suhtes kiiks: kui on nö toakuivatusega pesu, siis peab olema kindlasti triigitud. ja väikese triikimislaua peal suure voodipesu triikimist ma vihkan. veider tegelikult, sest mingeid triiksärke on ju hulka tülikam triikida, eriti lapse omasid; ometi on see mu jaoks märksa meeldivam (no neid ei ole muidugi palju, tõin suht ekstreemse näite). niivõrd, kui triikimine üldse mu jaoks meeldiv on 😛
ja siis olengi tagasi oma lapsepõlves, kus käin pesumajas pesu pesemas. vahel olen teenusena ka jätnud, aga siis läheb kaua aega. ise saab kiiremini, ainult ongi vaja tsüklit teada ja aeg vahepeal parajaks saada.
kusjuures ma enne otsisin, et kas ma leian veel mõne iseteendindusega pesumaja Tallinnas, aga ei suutnud tuvastada. tähendab, võib-olla ei osanud ma õigesti otsida.
ja siis jäin ma mõtlema, et me oleme siin ikka tõesti vastikud individualistid. igaühel on oma pesumasin enamvähem, mõnel kuivati ka. kalandreid kodus vaevalt on.
ometi on kohti, kus on sellised selvepesulad väga levinud (no Ameerika filmidest olete ometi ju näinud?) või siis on kortermaja peale mingi nö pesuköök (Skandinaavimaades rohkem vist). et ei pea igaühe vannitoas masin möirgama ja kui kalander ka on, saab ju triikimisega ka mugavalt hakkama. nõukogude ajal oli selvepesulaid Tallinnas mitu tükki.
aga nüüd on peamiselt vastuvõtupunktid. ja ilmselt ma olengi imelik, et tahan oma pesu ise pesta.
muide, kui saaks õues kenasti kuivatada, siis ei olekski see triikimine nii oluline mu jaoks. aga ma ei saa.
Autor: PilleRiin
praeräimed
Rimis oli räimefileed. mõtlesin, kas osta 200 või 300 grammi, võtsin 300. kokku ca 20 krooni. umbes kolmandik on järgi. no laps väga palju ei söönud. mina sõin see-eest rohkem, kui hea oleks olnud.
majoneesikaste, keedukartul, võiga hautatud porgandi-hernesegu. ja paneeritud räimefileed.
suitsulest ja muud täikajuttu
tänase kirbuturu parim saak on pildil 😛
suitsulest oli kilostesse kottidesse pakitud, aga mul pole ju kiloga midagi teha. müüja ütles, et võime ju kalad pooleks lugeda, aga tal pole kotti.
noh, mõned sammud edasi olid ühel tädil taldrikud. tasuta. sai hunnikust siis üks selline nostalgiataldrik välja otsidud, kalad sinna laotud ja suitsulõhnases autos koju tuldud.
muid asju sain ka natuke, näiteks lapsele korraliku villase kampsuni peaaegu olematu raha eest ja veel midagi.
Väga Vabalt Turult sai ka läbi käidud. usun, et varem oli seal täitsa lahedaid asju, oli nüüdki, aga ma ei hakanud paari meeldinud asja proovima. aga järgmiseks korraks viin isegi sinna asju, mõte on ikka väga lahe.
ühtlasi avastasin, et endise Minski poe küljes on silt, et Stroomi täika ja komisjonipood. päris ligi ei läinud, aga järgmisel laupäeval, 28ndal on igatahes avamine. loodaks, et sellest asja saab 🙂
taldrikud
minu uusvanad taldrikud. et uued minu juures, aga vanakraamipoest.
üleeile, kui laps trennis oli, jalutasin sealt poest läbi, sest mul oli nõrkemiseni aega. ja vot need üheksa taldrikut (vähemalt 3 eri logoga põhja all muide) jäid mind kummitama.
täna sain need omale 🙂
kohukestel seal sees on illustratiivne tähendus. suurust aitavad ka mõista.
ikka hallhall
ma nägin unes peaaegu sellist mantlit, nagu ma tahan. kangast, soe, mitte siuke lohvakas, kapuutsiga ja ilus. secondhand pealegi.
unes!
ma tunnen täna jälle puudust võimest teleporteeruda.
mis mul ometi viga on?
see hallhall vihm
õppelaenu intress läks maha. see oli teada, aga mu hetke sissetulekuid arvestades ei saanud ma suurt muuta ka midagi. aga saame hakkama.
oma varasema minevikuga (rohkem, kui pool eluiga tagasi) hakkab mul mingi rahu saabuma.
ja üldse. oh Lord, please stop that rain.*
* – oli kunagi selline bänd, nagu Merry Christmas Mr. Lawrence ja neil imekena laul nimega Rain. ma ei suuda isegi selle sõnu netist leida ja peast ei tihka hetkel ka kirja panna. kuigi sobiks siia. youtubes pole seda asja kah, liiga vana.
aga, kusagilt siiski leidsin lõpuks!
une näod, vol…
tänase hommikuune nägu ei taha ma meenutadagi. ma ärkasin selle peale, et ma karjusin, õnneks ainult unenäos. ma loodan vähemalt.
see unenägu ei olnud isegi sügavalt alateadvusest. see oli üsnagi teadvusest. visualiseeritult lihtsalt.
detailid jäävad minu sisse.
emotsiooniost
see tore pisike vidin, mis arvutile juhtmevaba kõlari laseb taha panna, segab wifit. niipea, kui selle ühendan, kaob internett ära. aitab see, kui ühendan arvuti netti juhtmega. aga no see pole päris see, mida tahaks ju alati. läpaka võlu ongi selles, et saab suvalises kohas ilma juhtmeta netistuda (ja muusikat kuulata)
teine asi on see, et kõlar tahab visuaalset kontakti saatjaga. ehk natuke nurga taha töötab, kaugele mitte. mis seda enam eeldab, et töötaks koos wifiga.
ma muidugi eelnevalt ei guugeldand ka selle vidina kohta, vaid tegin emotsioonostu. ongi tagajärjed käes 😛
muidu on tore küll. saab erinevate asjade (sh mp3pleieri) taha panna. et üldiselt olen ma vist ikka rahul.
eile tuldi siia otsinguga ‘wifi kaob ise’. no kaob jah ise, loomulikult on wifi kaduv, nagu kõik muu siin ilmas 🙂
kesknovember
kui ma olen õhtul tööl, siis teen oma öötööd ja pean hommikul jälle tööl olema – no see ei ole kõige sobivam variant muidugi.
aga saame hakkama. kuigi haigutamine ei lõpe kuidagi.
RM oli eile kodus kogu mu tööaja. täna siis nii palju, kui peale tema kooli mu tööaega on.
eks ma natuke muretsen, et peab nii pikalt üksi olema – aga no ega tal mu tööl rohkem teha poleks.
üldiselt ta ise ei ole rahulolematu ja helistab, kui midagi vaja on. selles mõttes asjalik.
aga teiselt poolt jälle üritab vahel mu sõna mitte kuulata, mis ei ole väga asjalik. ma ei mõtle mingit niisama, vaid kui ma talle ikka konkreetse põhjendusega midagi ütlen. paar korda olen nüüd häält tõstnud ja eks vajadusel rakenda meetmeid ka.
pooltund hiljem: see, et siia on tuldud otsinguga ‘motvaatsioonitu’, on küll väga tabav. kui kellelgi on mingit motivatsiooni üle, siis jagage mulle ka. põmst teen ma praegu ära aint need asjad, mis minu ja lapse eluspüsimiseks on vajalikud..