peale seda, kui eelmisel sügistalvel siin majas (siin -> töökohas) ca 9 aastat tegutsenud kohvik uksed üleöö ootamatult kinni pani, avati mõne kuu pärast hoopis teine kohvik.
kuna vanas kohas olid toidud üsna ühe maitsega ja hinnad ka, nagu olid, siis ei ole muidugi enam oma maja kohviku külastamise harjumust. teisalt, enamasti pole vaja ka.
aga täna on selline päev, kus ma olen päris pikalt tööl ja üksi ka, et ei saa kusagile kaugele minna ja mis siis ikka, sättisin sammud alla.
lisaks teenindajatele sebib seal toimetada ka üks kokk-toidujagaja tädike, ma ei teagi, kumb ta rohkem on. vajadusel sahmib kassas ka. igal juhul on tema see, kes tavaliselt portsjoneid tõstab – ja selle juures akiivselt suhtleb.
näiteks täna, kui ma juustuga kanafilee (mm, juustu alla on veel veidike magusat sinepit peidetud!) juurde toorsalateid valisin ja kaks neist juba taldrikul olid (porgand ja peedi-kapsa-küüslaugusalat), küsis ta, e kas ma puhtalt peedisalatit ka tahan.
kuna mu taldrik hakkas täis saama, siis ma arvasin, et pole vast väga oluline. tädi aga vaatas mulle otse, ütles: ‘peeti peab ikka sööma!’ ja minu nõustuva noogutuse peale mahutas peedika ka taldikule ära.
ma tean, et kui ma oleksin konkreetselt öelnud, et ei soovi, siis ta poleks pannud ka.
kusjuures, ma üldse ei ütle halvasti selle kohta, minu meelest on see just selline lahe. käitub umbes nii, nagu kliendid oleksid ee.. algklasside lapsed või midagi 🙂 sest ega ma pole ainus, kellega ta nii räägib.
mingit praadi olen ma sealt varem ka võtnud, aga sama tädiga mälestus on hoopis neist kordadest, kui ma olen sealt nt kiluleiba ostmas käinud. on see siis kas hommikusöögiks või pika õhtuse töö näjapeletamiseks – aga tädi iga korda uurib, et kas ma olen ikka täitsa kindel, et mingit sooja sööki ei taha, sest soe söök on ju kasulikum 🙂
