Autor: PilleRiin
vaade tormile
tegelikult meil siin aknast vaadates nii hull ei olegi. hommikul ka ei olnud. tee oli lahti ja laps sai normaalsel ajal trollile ja kool, nagu paistab, toimib ka.
ukse all oli lumehang küll olemas. seespool.
ja esimese hooga ei saanud poja välisust lahti, see käib muidu ka raskelt, aga tuul oli vastu. kui ma alla jõudsin, oli ta juba õues otsapidi.
magamistoa aknast vaade puudub, seal on ühtlane lumepimendus peal.
meelespea emale
täiskasvanutel pole ju meeles sussi sisse vaadata ometi. ja kaua siis laps jaksab meelde tuletatada?
homme on RM-il koolis jõululaat. tegime küpsiseid kahte sorti (soolaseid ja kohupiimakaid), mõne kaardi (ma ei saa praegu ju pilte panna, sest ma saadan mõne laiali ja see pole siis üldse huvitav ju) ning ma otsisin mõned oma vanad ehted ka müügiks. hinnad mõtles välja ja pani kirja ikka poeg ise.
kohupiimaküpsiste kohta arvas ta küll, et no need saavad kiirelt otsa, sest on niiiii head. aga kust teised teavad, et need head on, enne ostmist?
väike medalist
laps sai trenni jõuluvõistlustel II koha. võistlejaid oli rohkem kui medaleid 🙂
igatahes motivatsiooni mõttes on see väga positiivne.
aga muidu oleme siin kelgutanud ja küünlaid põletanud ja natuke piparkooke teinud ja ee.. nojah. talv või midagi. loodan, et lumi jääb 🙂
kuuvahetus
ongi november juba läbi ja aasta viimane kuu kohe käes. tegelikult tahaks juba uut aastat.
RM pani aknale omatehtud pabersussi. ühe oma vana päkapikusussi andis mulle laenuks, et ehk tahab päka mullegi midagi tuua 🙂 ma panin nüüd aknalauale, eks hommikul paistab..
muide, Pratchetti noomide-lood ongi minu meelest tegelikult päkapikkudest. kuigi seal pole seda poolt välja toodud. aga ma arvan ikkagi, et mingi noomide hõim ongi päkapikud.
lumerook
linnainimesel peab ikka ka talvetöid olema. nagunii kõik ütlevad, et oh, mis sul seal korteris viga, ei pea lund lükkama. eksole, ei pea, aga võib. osa minu tänasest tööst on näha allpool.
lumise reede väikesed mured
ilm on väga mõnus. loodetavasti tuleb korralik talv jälle. jälestan seda halli pori ja lörtsi, mis meil tavaliselt novembrist märtsini võidutseb – Tallinnas küll (kedagi ei üllata ju, et linnades ON soojem kui maal + autosid rohkem ja inimesi ka ja et see mõjutab linnatalve väga).
jama on see, et ma ei saanud eile isegi lapsega uisutama minna, sest mu tervis pole ikka veel suurem asi. ma ei saa aru, see on kohutav, mis viimasel paaril aastal on. ma olen haige ja olen haige ja olen haige. ja siis see, et ma olen kogu aeg väsinud. no tõsiselt kogu aeg. endokrinoloog vaatab, et näitajad on enamvähem normis ja nii ongi (järgmise aja broneerisin ca kuu tagasi, märtsiks sain). lambist ei taha ka mingeid sünteetilisi vitamiine sisse süüa. nii ostan apelsine, kui saan, ja pressin mahla. pojale peab ka ostma, sest tema tahab ka. nii pressida kui juua. greipi natuke sisse on veel eriti hea.
aga ma ütlen, see ei ole ikkagi normaalne.
üleeilne üllatas mind sellega, et pojal oli tarbekunstis kolm. tal on ennegi kolmesid olnud, näiteks eesti keeles ja see ei üllata mind (pigem üllatab mind, et tal seal peamiselt viied on). st, see ei ole probleem, kui hinne on korraliku põhjusega. uurisin klassiõpetajalt, et milles võib olla probleem ja ta rääkis aineõpetajaga. seda, et mu laps on pigem aeglane (ja püüab seejuures ülikorralik olla), mind ei üllata. kui aga kaasneb jutt tagasilangusest ja tähelepanu probleemidest, siis see paneb muretsema, et mis toimub. ja laiemas plaanis ka. sest ma olen kodus täheldanud ka natuke teistsugust käitumist, kui seni. kuigi üldiselt on ta ikkagi väga mõnus. aga jah, ilmselt ka puberteet hakkab varem pihta.
ja see tähelepanu, tavalises kunstitunnis neil vist väga vaikust ei nõuta, küll aga lubatakse muusikat kõrvaklappidega kuulata, kes soovib. mida mu poeg teeb ka – sest muidu pidi teist jutt teda segama.
aga ega midagi, eks ma pean temaga arutama, kuidas see tarbekunstitund õieti möödub ja mida teha saaks, et paremini läheks. muud nagu ka ei oska ette võtta. ahjaa, koosolekul selgus, et üsna paljudel lastel on selle õpetajaga probleeme ja tegu on kauaaegse põhikooli ja gümnaasiumiõpetajaga, st tal pole kuigi pikka algklasside õpetamise kogemust.
ja üldse, see jutt tuli jälle üks nutt ja hala. nii et lõpetuseks kordan, et vähemalt ilm on suurepärane ja meeldib mulle 🙂
vasaku-jala-päev
ma ei tea, kas see on sellest aina saabuvast pimedast ajast või sellest, et ma ei saa talveund magada või hoopiski mingitest asjadest mu ümber, aga ma olen täna jälle vasaku jalaga voodist tõusnud.
viimasel ajal ma üritan mitte mõelda. ma ei oska defineerida, kui pikk see ‘viimane aeg’ just on. kalduna arvama, et laias laastus kuudes, muidugi, mitte pidevalt.
igatahes, ma üritan mitte väga mõelda. või kui mõelda, siis ainult hädavajalikke asju. ja meeldivaid.
aga vot igal hetkel see ei õnnestu ja siis tulevad muud mõtted pähe ja siis on kõik läbi. sest siis see kõik, mis mu ümber toimub, ühelt poolt ärritab mind ja teiselt poolt masendab. samuti ärritab ja masendab mind see, et ma ei võta mitte midagi ette, et asju muuta. lihtsalt olen võimetu, kuigi ma ometi tean, et see on ainult kättevõtmise ja alustamise asi. et kui hakata vaikselt tegema, siis kõik laabub. et suur ülesanne tuleb harutada väikesteks juppideks, väikesteks eesmärkideks ja siis peab neid hakkama ükshaaval tegema. kuni mitmest väikesest saab suur.
aga ma näen hetkel ainult suurt, ületamatut, mulle ülevalt alla vaatavat ning ei oska, ei jaksa seda kuidagi tükeldada.
istun jõuetuna selle eest ning ärritus, mida ma ei suuna kusagile, muutub ängiks mu sees.
üleeile tuli poeg peale kooli mu juurde tööle. töö ja kino vahele jäi paras aeg, et jõuaksime pitsat sööma, nagu poja soovis.
istusime Vapianos, jagasime pitsat, poeg sõi veel šokolaaditorti (death by chocolate, ta leidis, et see oleks ju kena surm küll), mina jõin kohvi. aknast vaade pärastlõunahallile linnasebimisele, niisamajuttu.
popcorn, pepsi, potter. uus lauamäng.
sellised tunnid neelavad ängi ja teevad elu ilusaks.