Iha jalakate all

tahtsin seda etnedust Kurgjale minna vaatama juba eelmisel suvel, aga saatus ei tahtnud, et ma sinna jõuaksin. eile käisin ära – nüüd jäin kohe mõtlema, et mida kirjutada. öelda, et olen pettunud, ei ole päris õige, aga midagi sinnapoole.

tähendab, miskipärast see asi ei töötanud. näidend, tekst, on potentsiaalikam kui see, mida ma eile nägin. ja ma ei saagi aru, kas on probleem selles, et emotsioon hajub ära värskes õhus (ma ei istunud väga ees), on mingi kala lavastusega või ei olnud näitlejatel hea päev?
siiani pole mul vabaõhuetendustega probleemi olnud, sõltumata istekohast. emotsioon on minuni jõudnud ikka. seda kummalisem, et näidendi puhul, kus emotsiooni peaks kuhjas olema, see teps mitte välja ei tulnud. ei tekkinud mingit armukolmnurga tunnet. Abbie armastust ei suutnud ma selles lavastuses lõpuni uskuda, selle konkreetse etenduse puhul oleks palju ausamalt mõjunud, kui ta oleks lõpus tunnistanud, et jah, ta ainult kasutaski ära. Eben oli lihtsalt nagu ärakasutatud poisike, keda mõjutati ema vaimuga ja kes ilmselgelt oli segaduses selle väidetava armastuse ja iha üle.
iha? jah, seda natuke Abbies oli – aga kalkuleeritult. Ebeni iha.. oli ka selline poisikeselik, nii palju, kui seda üldse oli. ehk siis jälle, selles etenduses ei jäänud muljet, et seal oli väga reaalne armumine, armastus, iha. pigem ühelt poolt kalkuleeritud, teiselt poolt segaselt ärakasutadalaskev (ja oma mugavus ka, ei pea küla peale lippama ometi).
ning see lõpp, mis peaks ometi igale emale mõjuma, ei mõjunud ka. st kui see suur armastus enne välja ei tulnud, siis see lapsetapu-akt ei tundnud ka kuigi ehe. konkreetse lavastuse põhjal ei jäänud küll muljet, et Abbiel oleks olnud põhjust seda teha.

et jah, koht oli hea, näitlejad olid head, tekst on ju ka hea ja paljutõotav, lavastaja on hea – aga tulemus jäi minu jaoks nõrgaks. eelmisel suvel nähtud sama kirjaniku “Pikk päevatee kaob öösse” oli minu jaoks igatahes palju mõjuvam.

ligi kaks kuud peale oppi

üldiselt on mul opist taastumine läinud kenasti ja reisi pidasin vapralt vastu. see-eest on sellel nädalal selg kuidagi kange ja ma ei oska midagi teha ega arvata. et kas olen liiga julgeks muutunud ja midagi teinud, mida veel poleks pidanud? või on see nüüd reisiväsimusest takkajärgi?
teen hoolikalt harjutusi, kuigi osade juures on see paha tunne ikka sees. ehk läheb nüüd üle kiirelt? aga väike mure on ikka. ja ma ei tea, kas ma peaksin nüüd rahulikumalt võtma ja lebama rohkem või siis pigem liikuma? sest püsti ajades ongi selg justnimelt kange – aga liiga pikalt vertikaalis olla pelgan ka.
istumine on muidugi endiselt kõige ebamugavam ja väsitavam.

killukesed

some people just make me constantly sick! in other hand, most don’t 🙂

‘sul on midagi uut ellu vaja’, ütles sõber.
‘mul on vaja puhata olnust’, vastasin ma, ja jätsin lisamata, et tegelikult, hetkel, ma ei tahagi seda uut, mida tema mõtleb. uusi inimesi, uusi tegevusi. saaks vanadest sabadest kuidagi lahti alustuseks.
kui, siis võtaks täiega uue elu, ilma sabadeta. mida, teatavasti, ei saa.

‘we all feel overweight’, ütles üks teine sõber ühes teises vestluses.
’i dont feel it, i know it for sure. my BMI shows it’, vastasin
‘stop weighing yourself!’
ma ei kaalugi, aga mida see aitab?

‘kuidas sul meestega?’, kolmas sõber, kolmas vestlus.
‘ei kuidagi, ma hoidun neist eemale’, vastan, ja mõtlen, et mis see üldse tema asi on? loodan, et tal ei ole mingit isiklikku huvi. sest mulle ei ole seda küll vaja.
‘ahah, mul on naistega samamoodi’, saan vastuseks. hea teada, vist.

kusagil on mingi teine reaalsus, kus neid probleeme ei ole. aga võib-olla on hullemad?
pärastlõuna vaikne unisus aitab ebameeldivat unustada.

suvi

mul on täiesti piinlik, ma ei ole Legolandi-reisist veel praktiliselt midagi kirjutanud. no aga ongi nii, et kui kohe kirja ei pane, siis takkajärgi on hoopis teine tunne. ma püüan lähiajal seda olukorda parandada.
muud pole ka kirjutanud, sest selle palavusega nagunii ei viitsi mõelda ega midagi. aga tööl on konditsioneer ja küll siis hakkab jutt ka jooksma 😉

tsirkust, peamiselt tsirkust

tegelikult oli eile muuseume ka natuke, ja linna.
aga rongileminek algas sellega, et kohalikud lapsed unustasid oma joped rongijaama. no et läksime rongi, kõik kena, kuni küsin poistelt, et kus joped on. vaatavad üksteisele otsa ja tõdevad, et ei ole jopesid. ei mingit paanikat ega midagi, nagu mu lapsel sellisel puhul kindlasti oleks. minul oli see-eest paanikat mitme eest. võtsin tükk aega hoogu, et laste emale helistada ja teatada. eksole, alles saime liikuma ja juba on midagi täiesti valesti. aga no pole oma lapsed ju, kellest tead, mida oodata, mida mitte. minu asju mitteunustava lapsega ei tule mul ammu pähe üle küsida, kas kõik on kaasas.
lühidalt lahenes asi siiski sellega, et peale mitut telefonikõnet õnnestus sõbrannal saada kontakt jaamahoones asuva infopunktiga, mille töötaja leidis joped üles ja hoiustas oma juurde, kust need hiljem kätte saime.
sellega vedas ka, et linnas oli soe ning vihma ei tulnud ehk saime jopedeta hakkama.

linnas käisime sõjamuuseumis, Peetri kiriku tornis ja mänguasjamuuseumis. tegelikult oli algselt okupatsioonimuuseum plaanis, aga nähes, kui väike oli sõjamuuseumis huvi reaalselt ajaloo vastu (peamiselt joosti ühe relva juurest teise juurde), ei tundnud see mulle enam väga hea mõte. nii jäigi teiseks mänguasjamuuseum – mis oli küll väike, aga päris armsake.
Peetri kiriku torn meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. vaade üle linna noh 🙂

esmamulje Riia tsirkusest oli peaaegu eemaletõukav. selline nõuka-aegne niiske inetu inetrjööriga maja. absoluutselt mittemidagiütlev. soojenduseks lastele ponisõit ning võimalus end riietatud ahvi või taltsa maoga pildistada. tädi, suur kast käes, käib ringi ja pakub popkorni ning pulgakomme, teine suhkruvatti.
kuna kohad ei ole konkreetsed, vaid hinna järgi jagatud (kallimad keskemal, odavamad mitte nii keskel), siis meil vedas, et olime avamiseks kohal ja saime esimesse ritta. ega seal suurt tähtsust ei olnud, kas olid keskmise kümne koha peal või kohe seal kõrval.
aga kui publikutuled kustutati ära, prožektorid süttisid ja laval algas tegevus, toimus metamorfoos ja see ilmetu ruum muutus ligi kaheks tunniks maailma kõige säravamaks, müstilisemaks, põnevamaks paigaks. ei mingit koledat vana maja, kõik oli korraga vapustav ja suurejooneline.
kloun ja tema abiline haarasid lavale järjest esimese rea lapsi, nii said ka paljud pealtvaatajad (minuga kaasasolnud kolmest kaks samuti) olla osaks etendusest. lastele väga oluline muidugi.
õhuakrobaat, kelle pärast ma vahepeal hirmul olin, kaks mustkunstnikku (kellet ühe trikid olid natuke tabatavad ja teise omad kohe üldse mitte – kus ta küll neid viite tuvi hoidis, ah?), õpetatud taksid, hiiglaslikud seebimullid.. ja need mootorratturid, mismoodi nad küll kolmekesi sinna kera sisse ära mahtusid? ette nad muide ei vaadanud, jälgisid kogu aeg teineteist..
igatahes jäime täiesti ja väga rahule. ülevaate saab tsirkuse kodukalt.

õhtune rong oli väga täis. tegelikult on kõik need rongid, millega sõitnud oleme, on üsna rahvarikkad olnud. rongil ongi mõte siis, kui see käib piisavalt tihedalt. siin näiteks umbes tunni aja tagant ja see tundub olevat piisav, et rahvas saaks oma liikumisi rongiga planeerida. lisaks näiteks Riia kesklinna ei saa autoga siit kiiremini – ja rong lähebki täitsa kesklinna, kust on mugav muule transpordile ümber istuda.

Riia katused

täna hulkusime pojaga Riia linna peal ringi. leidsime ühe mõnusa vaikse hoovi, kus hommikukohvi juua (seal on mingid kallid butiigid ja aegajalt maheturg nt, aga kella 11 ajal oli täpselt hommikukohvi tunne – kahjuks ei olnud seda vaja), rääkisin lapsele juugendstiilist ja arutasime, kas Läti on rikkam maa kui Eesti, või mitte (sest tänavapildis ei saa küll aru). võrdlesime vanalinnu (et Tallinnas on rohkem vanu maju, aga Riias rohkem tänavakohvikuid), arutasime, miks Riias on vanem vabadussammas, hulkusime Riia turul ja parkides..

põige kaubanduskeskusesse, sest lapsele on jalanõusid vaja. Eestis teatavasti poisslaste jalad ei tohi olla suuruses 36-40, vähemalt kaubanduse arvates. erandiks ainult mõned kallid firmad, mille puhul ma jälle lihtsalt ei ole suuteline ostma pooleaastaseks kandmiseks 60-70eur maksvaid sandaale. Riiast, ütleb mu kogemus, võib midagi siiski leida. peaaegu et leidsime ka.
siis astus ligi tütarlaps, kes pakkus proovida mingit kreemi. üleeile ma otsisin kohalikus apteegis kreemi, mis sisaldab kakaovõid (tulemusteta), nüüd aga sobiv pakkumine käepärast. sellega läks halvasti, ostsingi kreemi ja seepi ja vannisoola ka. pisike Läti firma mingi, kui poleks proovida-nuusutada saanud kõike, siis oleks ilmselt vabalt mööda jalutanud.

aga päeva leid oli terrassikohvik selle kaubanduskeskuse katusel. viiimane korrus oligi söögikorrus, aga mingid nooled näitasid, et terrass ja kuskilt aknast paistis ka. lõpuks leidsime õige koha, kust sinna sai ning jäimegi sinna lõunatama. nagu arvata, ei ole tegu mitte väga odava kohaga, kõige kallimaga õnneks ka mitte. ning toidud, mis saime, olid kõik väga head. laps jäi ka rahule (kuigi seal eraldi mingit lastemenüüd pole ja menüü ei ole üldse väga pikk; caesari salat peekoniga oli seekord poja valik. sushimenüü on pikem).
ja toit toiduks, mulle meeldib selline linnaülene istumine (avastasin selle, kui töötasin kõrgemal korrusel ja veetsin tunde Tallinna katuseid vahtides). selline linnamelust väljas, keset õhku, samas ometi linn täiesti tajutavalt ümberringi. ilm ka soosis, ei olnud liiga palav ega külm ega tuuline, selline mõnus suvine rahulik lõuna.
päeva parim tund, kahju oli ära tulla lausa. ja soovitan läbi käia, kel võimalik 🙂

kodust eemal

nojah, ilmselt peaks siinkohal muidugi Legolandi ja muid Billundi muljeid jagama, aga takkajärgi muljetamine on ikka täiesti teine asi, kui jooksvalt. no mis teha, sellist vaba netti ei ole väga saada. kämpingus isegi aegajalt oli mingi signaal, aga niipea, kui moblaga ühenduse loodud sain, kadus signaal ära. nii et ei mingeid õigeaegseid muljeid Taanist. aga ma püüan siiski mingil hetkel päev-päevalt mingeid hetki taastada.

aga täna oli hoopis selline päev, et käisime Saulkrastis, avasime lastega (ja terve hulga muude laste, ametnike ja karuks kostümeeritud tädiga) ühe mänguväljaku, käisime jalgrattamuuseumis (väike, aga lahe) ja siis olime sunnitud mere ääres aega viitma. kahjuks ei olnud mitteüht raamatut vms kaasas (suurtel); kõigi õnneks ei säranud päike vahetpidamata, vaid pilved käisid ka ikka üle. lapsed pidasid oma poolteist tundi kenasti vastu.

Saulkrastis oli igal pool üsna palju reklaame Saulkrasti Jazzile, mu laps muidugi oigas, et miks see ei võiks nüüd olla ja tema jääb sellest nüüd ilma. vaeseke 🙂

tagasisõites otsustasime piiluda Carnikava vana kirikut. puukirik, nagu allolevalt pildilt näha:

taastamine pidi aegamööda käima.
kiriku juures kõige olulisem oli aga see, et seal ümber oli hirmpalju metsmaasikaid. esimesed, mis nägime, olind tillud, aga siis leidsime suured ka. mõned mustikamammud saime vahele. nämm-nämm!

postitus 3001

jah, eelmine postitus oli kolmetuhandes postitus siin. uue kuuga saab sel blogil kaheksa aastat täis. kusjuures kui ma oma vana staatilist lehte ümber tõstma tookord hakkasin, ei olnud blogimine üldse mingi mõte või eesmärk, tahtsin lihtsalt mugavamat moodust oma lehte uuendada. ja nii see läks siis.

aga homme on ärasõit ja seega tuleb täna veel raha vahetada (kuidas mulle küll ei meeldi sularahaga reisida, aga väidetavalt Legolandis on kaardimakse lisatasu, hetkel ma nende kodukalt infot selle kohta ei leidnud), poest veel mõned asjad kaasavõtmiseks tuua (et kämpingus süüa ja lapsi sööta), katsuda oma asjad olemasolevasse ratastega kohvrisse ära mahutada.. ilmateade õnneks midagi koledat ei luba, pigem vastupidi, üsna kena ja soe tundub olevat.
kõikidele kaasasolevatele lastele on see esimene lennureis.

tänasesse mahutame veel vanaema koduaia maasikad. et poeg neid ka ikka saaks 🙂

hea eesti film

eile, kui telekast tuli taas Meeletu, jäin korraga mõtlema, et viimasel kümnel aastal on päris palju kodumaiseid filme, mis mulle meeldivad. kohe meenuvad veel Sügisball, Stiilipidu, Soovide puu, muidugi Ristumine peateega (mis on natuke vanem küll) jms. st neid on veel, kohe ei meenugi.

ja siis ma mõtlen, et ma olen ilmselt lihtsalt jõudnud ikka, mil ma mõistan neid filme kuidagi. muidugi, eesti filmidele omaselt on neis teatud knihvid sees, ei ole sellised väga otsesed ja actionit täis kui nt suurem osa ameeriklasi, mis meile jõuab. aga neis on midagi, mis mind puudutab. ja hoolimata oma kohati aeglasest tempost ei ole igavad.
need filmid avanevad ka kuidagi kihiti. pea iga kord leian mõne uue nüansi. tegelikult, ma arvan, see on ka see, miks ma eelistan üldse nt euroopa filme ja ka ameerika omadest mitte neid niivõrd pealiini omasid. film, mis ütleb ühe korraga kõik ära, ongi oluliselt igavam (kuigi ka nende hulgas on neid, mis mulle meeldivad) – samas loomulikult puhtalt meelelahutuseks parem. aga kuna neid filme, mis tekitavad minus rohkem emotsioone ja mõtteid, tuleb nagunii üsna vähe, siis kasutan ikka juhused ära.

ehk kui kunagi mõtlesin ka mina, et suurem osa eesti uutest filmidest on mingi liiga sügavamõtteline huinamuina, siis pean nüüd tõdema, et enam ma seda küll ei arva.

jaan või midagi

üleeile oli aasta pikim päev, mis küll õhtul läks varakult pimedaks. pilved või midagi.
täna on jaan ja ma olen üks neid veidrikke, kes on linnas. ühtegi suurt läbu ei plaani ka. lapse pärast siiski läheme külla – praegused perspektiivid lubavad vähemalt õhtuks vihma lõppemist. iseenda pärast ei läheks küll vist kusagile.

inimesed ka ei üllata. vähemalt kaks teemat, mis on tänasega kaudsemalt või otsesemalt seotud, on ripakil. kes lihtsalt kaob ära, kuigi on lubanud midagi teha, kes lihtsalt peidab pead liiva alla ja põikleb.
õnneks on normaalseid inimesi rohkem 🙂