tahtsin seda etnedust Kurgjale minna vaatama juba eelmisel suvel, aga saatus ei tahtnud, et ma sinna jõuaksin. eile käisin ära – nüüd jäin kohe mõtlema, et mida kirjutada. öelda, et olen pettunud, ei ole päris õige, aga midagi sinnapoole.
tähendab, miskipärast see asi ei töötanud. näidend, tekst, on potentsiaalikam kui see, mida ma eile nägin. ja ma ei saagi aru, kas on probleem selles, et emotsioon hajub ära värskes õhus (ma ei istunud väga ees), on mingi kala lavastusega või ei olnud näitlejatel hea päev?
siiani pole mul vabaõhuetendustega probleemi olnud, sõltumata istekohast. emotsioon on minuni jõudnud ikka. seda kummalisem, et näidendi puhul, kus emotsiooni peaks kuhjas olema, see teps mitte välja ei tulnud. ei tekkinud mingit armukolmnurga tunnet. Abbie armastust ei suutnud ma selles lavastuses lõpuni uskuda, selle konkreetse etenduse puhul oleks palju ausamalt mõjunud, kui ta oleks lõpus tunnistanud, et jah, ta ainult kasutaski ära. Eben oli lihtsalt nagu ärakasutatud poisike, keda mõjutati ema vaimuga ja kes ilmselgelt oli segaduses selle väidetava armastuse ja iha üle.
iha? jah, seda natuke Abbies oli – aga kalkuleeritult. Ebeni iha.. oli ka selline poisikeselik, nii palju, kui seda üldse oli. ehk siis jälle, selles etenduses ei jäänud muljet, et seal oli väga reaalne armumine, armastus, iha. pigem ühelt poolt kalkuleeritud, teiselt poolt segaselt ärakasutadalaskev (ja oma mugavus ka, ei pea küla peale lippama ometi).
ning see lõpp, mis peaks ometi igale emale mõjuma, ei mõjunud ka. st kui see suur armastus enne välja ei tulnud, siis see lapsetapu-akt ei tundnud ka kuigi ehe. konkreetse lavastuse põhjal ei jäänud küll muljet, et Abbiel oleks olnud põhjust seda teha.
et jah, koht oli hea, näitlejad olid head, tekst on ju ka hea ja paljutõotav, lavastaja on hea – aga tulemus jäi minu jaoks nõrgaks. eelmisel suvel nähtud sama kirjaniku “Pikk päevatee kaob öösse” oli minu jaoks igatahes palju mõjuvam.
