kultuurinädal

jah, viimase seitsme päeva jooksul on kaks teatrikülastust ja üks, huh, kinokülastus, kui Novelli filmiõhtut saab selleks nimetada. Mary Poppins, Kuninga kõne ja Augustikuu, viimaselt just tulin. ja kuigi mõistus ütleb, et peab magama minema, sest homme on varane äratus, ei saa ma enne, kui olen värske emotsiooni kirja pannud.

mul oli tegelikult kerge hirm, sest mõni sel aastal nähtud etendus on minust kuidagi väga mööda läinud. Augustikuu ei läinud. taaskord tuli välja see ameerika mitmetasandilisus – nende üpris kohutavad pealiskaudsed filmid, ent teistpidi sügav, võimendatud dramaturgia.
äratundmiskohti võib-olla ei olnudki väga palju, aga samastumiskohti oli mitmeid. väga erinevas plaanis ja sõltumata minu reaalsest elust.
sidemed, mis on ainult sellepärast, et inimesed on juhuslikult geneetiliselt seotud, misiganes hea ütlus selle kohta näidendis oli. enese ja maailma eest põgenemine, abiks talbetid, alkohol, uimastid. piiripealsed mängud, suguvõsa kummalised saladused. pidepunktide kadumine.
ärge imestage, miks vanad naised on õelad.
tasandik on meeleseisund. minu jaoks ütleb see kõik.

toidutaoline toode

poest ei tohi enam midagi osta, kui ei tea, millega tegu. koostise lugemine ei anna ka mingit infot vahel. maitset sellest ei saa ju.

igatahes, eile õhtul ostsin Selverist paki makrat – lapsele hommikusele võikule, näiteks. kuna lumekrabi ei olnud, siis võtsin ühe suvalise makrapaki.
hommikul makrasaia tehes täheldan, et on selline kuivem, mitte nagu lumekrabi, aga ma ähmaselt mäletan, et need olidki sellised. majonees ka otsa ja lapse sööma.
hammustab suutäie ja ütleb, et seda ta küll rohkem ei taha. maitsen siis ka – öök, mingi mõttetu praktiliselt maitsetu pudi hambus. et absoluutselt saan aru, miks laps seda ei taha – ega isegi ei taha rohkem.
loen veelkord pakil oleva info läbi ja ei tuvasta midagi makra jaoks imelikku, nendes kõigis on hulk lisaaineid sees nagunii (mitte et ma peast teaks, mis just on).
nii et see järgijäänud pakike läheb äraviskamisele, kuigi ma ei ole toidu äraviskamise poolt. aga mis nad siis teevad toidutaolisi tooteid, ah? tehku toitu!

aastalõpu käsitöödest

no kurja küll, ma harutasin teist korda oma heegelkübara serva üles, sest kippus lokkima. muidugi heegeldan ma seda peast, sest ma ei suutnud ühtegi normaalset (ehk siis skeemina esitatud) juhendit leida – ja teisalt, mis seal ikka juhendada väga. kuigi mugavam oleks muidugi, kui ma seda serva päris katse-eksituse meetodil tegema ei peaks, sest harutamine on väga totter ja demotiveeriv ikkagi.
üldiselt jäävadki mul paljud käsitööd selle taha, et kui ma korra midagi harutan, siis.. ja valmis peab ka tegema kiirelt korraga.
samas on mul käsitööga see lumehelbeteema ka. et peaks ikka veel tegema. aga nüüd tuleb küll müts enne valmis jõuda.
kui ma mõtlen, siis viimasel.. ee.. kahekümnel aastal olen ma peamiselt mütse kudunud-heegeldanud. aga selle aja peale ei tule mütsi aastas ära. lumehelves aastas juba tuleb 😛

kuid enne edasiheegeldamist (kolmas katse) on hoolekogu koosolek. nagu kuulen, on väljas jälle ‘tore’ ilm ehk mingit asja sajab vastu akent taevast alla. välistemperatuuri arvestades ei ole see lumi küll mitte.

mõttekesi

jäin mingi hetk mõtlema, kas see, et mul on totaalne motivatsiooni-jms-puudus siia kirjutamiseks, on hea või halb? ja mida see üldse näitab? või et miks see on?
aga vastusteni ma ei jõudnud. eks ikka on aegajalt nn loominguline kriis. kui ikka ei tule tungi peale, siis ei kirjuta ka. fotodega on sama.
kõige suurem hirm on, et ma olen saavutanud mingi mugava rahulolu – teatavasti inspireerib mind rahulolematus rohkem. selline mugav rahulolu aga tähendabki ju, et ma ei püüa kusagile?
igatahes.

õues ei ole lund, nii olen ise lumehebeid heegeldanud. teeks mõne veel ja kinnitaks aknale?
piparkooke tegime. pool tainast oli selleks ajaks söödud. peale kookide tegemist tõdes ka poeg, et tore on neid teha, aga taigen maitseb ikka paremini 😛

üldiselt, lund oleks ikkagi vaja. ma arvan, et siis tõuseks igasugune motivatsioon. hea vähemalt, et ma ‘süüdlase’ olen leidnud, või mis?

mis talv see vihm on?

hommikul juba oli siinseal hõikeid, et noh, lumeootajaid, saite!
aga ei saanud midagi. lumel ja lumel on vahe. see, mis praegu toimub, on just see, mida mina ei taha. ehk meie talve halvim variant – hall, soe ja lögane. meie kliimas loota kuiva ja sooja talve on ometi ju mõttetu. et ongi kas selline jälkus või siis nagu paar viimast kena talve, lume ja külmaga. no oli jah kohati lund palju ja mõni liikumine raskendatud, aga vähemalt ei olnud jalad kogu aeg märjad (olgu, mul on ka saapaid, millega ei ole) ja kogu aeg ei tulnud mingit tatti taevast alla. ning vastik niiskus ei pugenud ligi. sellise mõnekraadise külmaga võib tihtipeale palju vähem riides olla kui mingi vastiku nulliringis lögaga, näiteks.
ja muidugi on jahedamate temperatuuridega kõrgrõhkkond ehk päike, lumi omakorda teeb olemise valgemaks – eriti just hämaral ajal. mida praeguse madalarõhkkonnaga on enamvähem päev läbi kõik on ebameeldivalt ühtlaselt must ja hall. pidevalt.
pole ime, et sellise ilmaga (ja liiga jaheda magamistoaga, sest, kurja, see kesküttesüsteem ikka jamab ja jamab) ongi mingi nohutunne kogu aeg sees.

detsembripühapäev

mingi hall aeg, aru ma ei saa. kuigi vahepeal on õnneks päikest ka olnud. kus on sel talvel lumi? ei, seda ei pea olema mingi ilgelt palju, aga võiks ju olla ja selline, mis vahepeal väga ära ei sula. sest lörts ja löga on väga ilge. linnas eriti, siin on niigi nats soojem kui väljaspool, siin on rohkem autosid ja inimesi ja sellevõrra lögasem.
nii et mina nõuan igatahes lund.

piparkoogitaigna tegin valmis, ütlesin juba jah? aga kookideni ikka ei jõudnud veel. see-eest tegin ikka oma kohupiimaküpsiseid. paneks kogused 500g kohupiima kohta ka kirja? sest 300g on totter kogus.. 500g kohupiima, 500g margariini, ca 800g jahu.. kergitusasju pane nats alla teelusika, vett umbes poolteist spl. tuhksuhkrukogus on nagunii umbes, seda ei lähe päris nii palju ära.

natuke olen heegeldanud, aga peaks veel. jõuluteemalisi asju. kas peaks aknale mõne suurema lumehelbe ka tekitama? et kui õues ei ole, siis oleks vähemalt aknal? laps nagunii arvab, et mingi kaunistused võiks olla juba, aga mul ei ole midagi kuskile panna. see oleks ehk lahendus?

kurja, sünnajärgselt on kõht täis ja mõte ei liigu.
muuhulgas liikus pisike pill täna meie koju, kui see nüüd üle vaadata ja taaskord paar vajalikku lisavidinat osta, siis läheb mõni asi natuke kergemaks 🙂

lõpetame kuud

isegi kiire ei ole olnud, et oma mittekirjutamist vabandada. pigem toimub mingi ajuline kärbumine. täiesti kohutav on kuidagi lihtsalt olla, ilma, et mõistus töötama peaks. sest lihtsalt ei ole vaja. ja kui nii võtta, siis paar aastat on üsna ‘lage’ aeg olnud selles mõttes. ning tagajärjed on siis käes – kui aju ei kasuta, siis ta hakkabki laisklema.
ehk siis ma pean hakkama kas õppima, soetama omale mõne projektitöö või vahetama totaalselt töökohta.
CV-ga olen viimasel ajal tegelenud ja seda täiustanud. Mõned asjad kirjutasin läbinähtavamaks.

ja mis jama sellega ikka on, et kui ma keedan kolm kartulit, siis üks jääb üle? ja kui on lihatükike ning mingi salat kõrvale, siis on tunde kõhus punntunne?

selle aasta novembris ma enam rohkem ei kirjuta.

küpsetuskatsed

kes mind natukenegi tunnevad, need teavad, et ma pigem teen soolast toitu kui küpsetan. isegi pannkookide praadimise olen pojale delegeerinud.
aga vahel tuleb siiski olla korralik ema ja küpsetada.

tegin eile laari muffineid. lihtsama variandi banaani-šokolaadimuffinitest, mitte selle, mis siit lehelt leiab. olid head. mina sõin kaks ja ülejäänud 10 kadusid vähem kui 24h jooksul lapse kõhtu.
kuna kaks banaani oli veel alles ja šokolaadi ka, siis pakkusin, et teen täna veel. no muidugi sobis.
ja siis avastasin, et mul ei ole küpsetuspulbrit. midagi peab ikka puudu olema. küll aga oli olemas nii soodat kui sidrunhapet.
nii et mis seal ikka, asendan ära siis.
novot, ja nüüd ma ei tea, maitselt on need muffinid head, aga kerkisid teistmoodi, kuidagi laiaks ja pealispind on ka hoopis teistsugune. ehk siis see asendus töötas teistmoodi. jah, muidugi, nagu öeldud, maitse on korras ja kergitas ju ka, aga visuaalselt on tulemus kehv.
ja rohkem šoksi ka pole, et peale mingi glasuur teha. samas mu laps ei ole väga pirts toidu välimuse suhtes, kui maitse ikka hea on. seekord jätsin suuremad šokolaaditükid ka sisse, nii et peaks hoopis paremgi olema.

peaks panema pildid ka mõlemast portsust või?

murphy – ja natuke haiguslugu ka

nojah, ma olen nüüd selle nädala jooksul saanud vähemalt kaks erinevat varianti, kuidas PÖFFile odavamalt saada, sõbrapiletid vms. teoreetiliselt oleksin võinud ühe nendest saada reedel, praktiliselt ei saanud.
tore on.
sest rohkem ma sinna ilmselgelt ei jõua.
noh, nuuskan edasi või midagi. ja püsin kodune.

olen muide mõelnud aina enam sellele, millele CV vihjas – et midagi on siin mu kodus, mis mulle halvasti mõjub. kui täna hommikul välja läksin (pekki, kuidas ma ei tahtnud, aga ma ei hakanud tõesti varahommikul üritama seda asja edasi lükata), siis peale kahte tundi soolvee pihustamist ninna (toas) aevastasin ma neli-viis korda (õues, kus täna hommikul oli ikka täitsa niiske) ja peale seda oli tükk aega enamvähem talutav olla.
äkki on siin kuidagi kuiv? sest kui ma mõtlen, siis enne siiakolimist ei olnud ma pooltki nii tihti tõbine.
aga mis ma nüüd siis teen? viskan kogu aeg märgasid rätikuid radikatele või? see näeks päris ilge välja.
mingi imelik õhuniisutaja (vanaaegne, suur ja mölisev) on mul küll ka.. katsetaks või?

oh.. homme oleks küll nagu viimane aeg siia mõni pilt ka panna taas.