tegelikult oli eile muuseume ka natuke, ja linna.
aga rongileminek algas sellega, et kohalikud lapsed unustasid oma joped rongijaama. no et läksime rongi, kõik kena, kuni küsin poistelt, et kus joped on. vaatavad üksteisele otsa ja tõdevad, et ei ole jopesid. ei mingit paanikat ega midagi, nagu mu lapsel sellisel puhul kindlasti oleks. minul oli see-eest paanikat mitme eest. võtsin tükk aega hoogu, et laste emale helistada ja teatada. eksole, alles saime liikuma ja juba on midagi täiesti valesti. aga no pole oma lapsed ju, kellest tead, mida oodata, mida mitte. minu asju mitteunustava lapsega ei tule mul ammu pähe üle küsida, kas kõik on kaasas.
lühidalt lahenes asi siiski sellega, et peale mitut telefonikõnet õnnestus sõbrannal saada kontakt jaamahoones asuva infopunktiga, mille töötaja leidis joped üles ja hoiustas oma juurde, kust need hiljem kätte saime.
sellega vedas ka, et linnas oli soe ning vihma ei tulnud ehk saime jopedeta hakkama.
linnas käisime sõjamuuseumis, Peetri kiriku tornis ja mänguasjamuuseumis. tegelikult oli algselt okupatsioonimuuseum plaanis, aga nähes, kui väike oli sõjamuuseumis huvi reaalselt ajaloo vastu (peamiselt joosti ühe relva juurest teise juurde), ei tundnud see mulle enam väga hea mõte. nii jäigi teiseks mänguasjamuuseum – mis oli küll väike, aga päris armsake.
Peetri kiriku torn meeldis mulle isiklikult kõige rohkem. vaade üle linna noh 🙂
esmamulje Riia tsirkusest oli peaaegu eemaletõukav. selline nõuka-aegne niiske inetu inetrjööriga maja. absoluutselt mittemidagiütlev. soojenduseks lastele ponisõit ning võimalus end riietatud ahvi või taltsa maoga pildistada. tädi, suur kast käes, käib ringi ja pakub popkorni ning pulgakomme, teine suhkruvatti.
kuna kohad ei ole konkreetsed, vaid hinna järgi jagatud (kallimad keskemal, odavamad mitte nii keskel), siis meil vedas, et olime avamiseks kohal ja saime esimesse ritta. ega seal suurt tähtsust ei olnud, kas olid keskmise kümne koha peal või kohe seal kõrval.
aga kui publikutuled kustutati ära, prožektorid süttisid ja laval algas tegevus, toimus metamorfoos ja see ilmetu ruum muutus ligi kaheks tunniks maailma kõige säravamaks, müstilisemaks, põnevamaks paigaks. ei mingit koledat vana maja, kõik oli korraga vapustav ja suurejooneline.
kloun ja tema abiline haarasid lavale järjest esimese rea lapsi, nii said ka paljud pealtvaatajad (minuga kaasasolnud kolmest kaks samuti) olla osaks etendusest. lastele väga oluline muidugi.
õhuakrobaat, kelle pärast ma vahepeal hirmul olin, kaks mustkunstnikku (kellet ühe trikid olid natuke tabatavad ja teise omad kohe üldse mitte – kus ta küll neid viite tuvi hoidis, ah?), õpetatud taksid, hiiglaslikud seebimullid.. ja need mootorratturid, mismoodi nad küll kolmekesi sinna kera sisse ära mahtusid? ette nad muide ei vaadanud, jälgisid kogu aeg teineteist..
igatahes jäime täiesti ja väga rahule. ülevaate saab tsirkuse kodukalt.
õhtune rong oli väga täis. tegelikult on kõik need rongid, millega sõitnud oleme, on üsna rahvarikkad olnud. rongil ongi mõte siis, kui see käib piisavalt tihedalt. siin näiteks umbes tunni aja tagant ja see tundub olevat piisav, et rahvas saaks oma liikumisi rongiga planeerida. lisaks näiteks Riia kesklinna ei saa autoga siit kiiremini – ja rong lähebki täitsa kesklinna, kust on mugav muule transpordile ümber istuda.