pähh, no ikka peab mingi tagasilöök tulema. moraalne, sest füüsisega pole väga palju kusagile kukkuda (noh, optimist minus ütleb siiski, et saab veel kordades hullemaks minna ja ma pean õnnelik olema, et mul niigi hästi on).
aga jah, see moraalne auk. ei, mitte hirm, ma ei karda seda oppi – vähemalt mitte niivõrd, et see mind oluliselt kõigutaks. lihtsalt mingi üldine tühjus. nagu ikka, ma tean ju selle põhjuseid ka. nagu ikka, olen ma vähemalt osaliselt ise selles ‘süüdi’. kuigi tegelikult pole üldse midagi sellist, milles saaks kellelgi mingit süüd olla. sama hästi tean ma ju ka seda, et hetkel ongi nii hea, nagu on. edasipidi – kes seda teab.
elu lihtsalt ongi selline. lihtsalt see moraalse augu hetk on vastik. aga siis hakkab jälle tõusma. kunagi ikka.