kella 11 ajal õhtul äärelinnas otseteed bussipeatusesse lõigates jääb hetk enne puudevahele sukeldumist seisma veidi ebalev naisterahvas minust kümmekond meetrit eespool. vaatab ringi, astub paar sammu minu suunas tagais ja küsib vene keeles, kas mina lähen ka bussile. jah, lähen ikka, noogutan. tädil löövad silmad särama ja ohkab kuuldavalt kergendunult. et tema natuke pelgab seda otseteed ja koos on ikka kohe palju parem minna. et tema käis tütrel külas, pool päeva olnud, tütar pakkus öömaja ka, aga tema tahab ikka oma koju. et hommikul kell viis lõpetas töö ja on väga väsinud ja kõik taksod ütlesid, et järjekord on paar tundi. ja üldse, miks mina seal sellisel kellaajal olen? ah et sõbranna juurest, aga miks ma siis sinna ööbima ei jäänud küll? jajah, oma kodus on ikka parem.
tädi on väga jutukas. sobivates kohtades vastan napilt ta küsimustele ja noogutan kaasa. ei, ega mul ka seltsi vastu midagi ei ole, aga mingit hullu suhtlemistungi ma ka ei tunne.
mõne minuti peatuses seisnud, heliseb tädil telefon. võtab vastu, taksofirma. seletab midagi ja annab siis toru mulle, et räägi sina, kus ja mis. ütlen dispetšerile peatuse nime, kus seisame, dispetšer ütleb vastu, et oot, sinna-ja-sinna tänavale telliti ju. jah, see tänav, kust me just tulime. autoga ehk minut sõita. informeerin dispetšerit, et öeldi, et on pikad järjekorrad ja inimene tuli peatusesse ära. tüdruk ohkab ja ütleb, et helistab kohe tagasi. hetke pärast helistab ja teatabki, et takso varsti tuleb.
tädi on väga õnnelik ja seletab, et nüüd ta ju küll bussile ei tule. sest siis tea peaks ümber istuma ja üldse tuleks jube ring, et tegelikult saab sealt otse. olen nõus, sest just nii ongi – bussiga sõidab pool maad otsa.
tädi räägib veel oma lastelastest ja buss hakkabki paistma. sellepeale muutub ta silmnähtavalt õnnetumaks ja ütleb, et peab nüüd üksi ootama jääma. soovib mulle kõike head ja siis märkab bussi sabas taksot, mis ongi tema oma. soovin talle samuti head vastu ja me kumbki astume oma transporti.
ja me kumbki ei tea, mida see kohtumine meie elus muuta võib.
täiskuust on tükike juba ära lõigatud ja öö ei ole üldse nii külm, nagu ma kartsin.