hommikul uniselt kohvitopsist viimast puru võttes mõtlesin, et miks ma küll seda ülisoodsat ja täiesti joodavat espressot detsembris Maximast rohkem ei ostnud. see oli juba siis ju odava hinnaga ka tavakohvi jaoks.
noh, tegelikult on mul muidugi kilo umbe ja kohviveski. ja seal tulev värske kohvi lõhn. ja kohvimasin lasi kohe vett märksa aeglasemalt läbi käpa ning kohv oli tugevama maitsega.
neli tundi loengut juttis (no mõni vahetund ka ikka) on minusugusele võhikule ilmselgelt kohutav pingutus. ma olen pool päeva peale seda tegelenud mittemillegitegemisega ja jalad on ikka täiesti läbi. sest nende päevastega ehk gümnaasiumujärgsetega ei saa istudes kuidagi hakkama. kaugõppijatega enamasti saab. suhtumise vahe. pluss muidugi see pinge ka, et kord aastas seda lugeda, no ma ei tule ilmselt väga veenvalt toime ja see väsitab ka.
ning muidugi lõpus jäi mul ajast puudu, kogu aeg oli küll tunne, et jääb üle.
üleüldse. kulgemise aeg.
kuigi nii puhtfüüsiliselt hetkel on horistonaal kõige mugavam asend ja kogu kulgemine kadugu kus kurat.