tegelikult olin ma eilse laupäeva pärastlõunaks täitsa tüdinud. ikka need naistetööd, eksole, mis ei jäta mingit püsivat jälge. pood-turg-kokkamine-koristamine-nõudepesu. ja päev libiseb käest ära lihtsalt. vahepeal on vaja ju lapse kallal ka naaksuda, et ta on kirjutuslaua ära koristaks. nii et RM juba küsis mult, et kas ma kuidagi ilma karjumata ei saaks. piinlik.
aga siis sai kook valmis. kohupiimakook mitte-väga-kerkinud pärmitaignal (vedelik oli ilmselt liiga soe, millest ma liiga hilja aru sain). rosinate asemel panin sisse jõhvikaid 🙂
ja peale koogi valmimist võtsin poja näppu ning käisime vaatasime supervarga-filmi. see oli isegi üllatavalt hea. enne näidati seal mingeid reklaame ja siis vaatasin, et on teatud tüpaažid, näoilmed ja ilmselt mingi odav värvimistehnika, mida hullult palju on kasutatud. no et sa näed mingit ilmet ja see on olnud juba x+n multikas, tegelased on peaaegu äravahetamiseni sarnased mingi teise filmi omaga ja lisaks on kogu värvimistöö natuke liiga digitaalne kuidagi. aga vaadatud filmis oli selliseid äratabamisi päris vähe ja laps igatahes enamuse ajast kas itsitas või rõkkas kõrva häälega naerda. lisaks on see tõesti selline film, mis sobib ka pisematele, st mingeid väga koledaid asju seal ei ole.
pärast arutasime RM-ga natuke kosmoselaevade teemal ja õhus edasiliikumise teemadel. kusjuures kui m nüüd mõtlen, siis selle teise, noore päti lennumasina puhul on mul tunne, et sellel oli mingi reaktiiv ainult masina all – ehk kuidas siis sai ta edasi liikuda? aga võib-olla mäletan ma valesti.
muidugi pani see ka kergelt irvitama, et noore päti elamine oli kõik väga moderne, voolujooneline ja – valge! olgu, oranži oli ka, aga nii põhimõtteliselt meenutas see mulle ühte ümberpoppi (mitte-ainult-)it-brändi.
ja kook on tänaseks peaaegu et otsas.
