Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem
kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati
tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud
kaalikas oli vaga maitsev.
XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt
umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks
toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel
põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse,
mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema
lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte
vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või
kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda
kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks
tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi
kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima
sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite
kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest
koorimisel läks osa kartulisisust kaduma.