põhimõtteliselt ma ei salli laene ja olen oma elu praktiliselt laenudeta läbi saanud. jah, sõpradelt vahel mingeid summasid, aga nendega pean piiri ja igal juhul suhtlevad need inimesed minuga edasi, ikka sõpradena.
aga kunagi aastat umbes kolm tagasi oli mul vaja ühe asja soetamiseks võtta laenu suurusjärgus paarkümmend tuhat + veidi peale. ning ma ei saanud seda, sest leiti, et mu sissetulekud ei ole piisavalt suured. korterit selle peale tagatiseks anda ma ka ei tahtnud. lõpuks võttis laenu mu ametnikust ema ja kinni maksin selle (osaliselt) mina.
nüüd, kus mu sissetulekud on küll suurenenud – aga ma arvan, et vähem kui topelt 3-aasta taguse ajaga võrreldes – ripub pangas mulle soovilaenu pakkumine summas ca 100 000. no ma ei tea, kas nad tõesti arvavad, et ma oma sissetulekuid arvestades tahan hullult seda laenu?
ning kui mul oli tarvis ühe netitehingu jaoks oma krediitkaardi limiiti suurendada (summa oleks jäänud alla paarikümne tuhande), siis seda ma paar kuud tagasi ei saanud.
samas see pank, kuhu laekub mu pensionisammas, on nõus mulle andma koheselt krediitkaardi, mille limiit on poole suurem kui mu praegusel. mul on nende pangas üks arve ka, kus on mingi imeväike summa peal, aga see pole üldse probleem. lihtsalt ma ei taha mitut kaarti ja seega ignoreerin nende pakkumist.
täiesti kaootiline.