kui me eile enne küllaminekut käisime poes ja ma muidugi unustasin viinamarjad kaaluda (sest ei püsi meeles, et kus poes peab kaaluma ja kus mitte), siis oli minu poja see, kes mind lohutas. ohkasin kassas, et müüja ärgu mingu kaaluma, et me ei võta (järjekord oli noh) ja RM ütles asjalikult: ‘emme, sellest ei ole midagi. teinekord ostame need viinamarjad’.
🙂