kui mul veel last ei olnud, arvasin minagi, et kasvatan lapse(d) nii- ja naasuguseks. isegi see ei mõjunud väga, kui vennalaste kasva(ta)miste kõrval olin, lihtsalt olin rahul, et minu sõna kuulati paremini kui ema oma.
aga nüüd on suures osas mokk maas. on teatud asjad, mida ma pean oluliseks ja ka kasvatatavaks, aga kogu see teema on ikka veidi keerulisem, kui lastevabana tundub. sest näe, laps on ka inimene, oma soovide ja mõtetega. ning kui ta väga joonele tampida, siis mis jääb iseseisvusest järgi?
kusjuures ninnunännutamist ning titekeelt ei talu minagi. ammugi ei luba lapsele kõike. aga ei loodagi, et koolieelik või algklassilaps püsibki tunde vakka (kui ta just ei maga).
nojah, vähemalt minul on mingisugune lapsekasvatamisetarkus tulnud ja arenenud koos lapsega.enne ei olnud midagi, kuigi ometi olen ma küll ja küll vennalastega majandanud.