ma juba Daki juures kirjutasin sellest ka. et lugesin ühest suheteraamatust välja sellise asja, et armastus pole tunne, vaid suhe. sisaldades seega palju erinevaid tundeid, sealhulgas ka klassikaliselt negatiivseteks peetud tundeid. et oluline on soojus, austus ja ausus. iseendaks jäämine ka. ja see, et julged ja oskad ka näiteks viha ja ärritust näidata ja teise viha ja ärritust vastu võtta. ilma et see suhet laiali lööks. ja see, et ei tee nimme oma partnerile haiget.
et armumine on jah tunne, emotsioon. see, mis möödub mingi aja jooksul ja siis selgubki, kas on armastusega suhe või mitte. sest ainult armumisest ja selle külge klammerdumisest on vähe suhte jaoks.
hämmastav, aga see ju ongi nii.
ja seletab paljutki, mis juhtunud on. sest ilmselt ma pole ainus, kes on otsinud tunnet, unustades seejuures suhte.