nädal aega lasteaias käimist on üsna hariv 😉 ja mul ei ole sugugi piinlik seda tunnistada.
näiteks ei suuda ma aru saada, kuidas tegelikult tuleb kasvataja + abikasvataja toime 24 3-aastase rüblikuga. praegu on neid nii 19-20 kohal ja nad hoiavad ise ka pöialt, et ei oleks kõike 24 kohal mingi päev. sest see on üsna hull. suurem osa on ju ‘algajad’, panevad igal võimalikul juhul ise suundades laiali, eriti teistega arvestada ei oska, riietumine läheb üle kivide ja kändude.. ja õues on emasti kasvataja üksi, abikasvataja teeb tube korda seni. kuuldavasti ei jagu päris kõigile oma voodeid ka, mis on minu jaoks katastroof. kuidagi peaks selgeks tegema, et kui nad soovivad, et mu laps üldse seal magama nõustuks, siis tal peab olema oma kindel voodi. – teatud asjadesse on ta väga klammerduv. ilmselt mingi seos turvalisusega. siiani ta veel pole uneajaks jäänud.
kahju on, et praeguses seisus jääb hirmus vähe aega laste kiitmiseks. enamvähem jõutakse jälgida, et keegi kellelegi liiga ei teeks või muidu mingit pahandust ei teeks ja keelata-keelata-keelata. mõni laps on üsna pidurdamatu, ei allu millelegi ja nende peale kulub päris palju energiat. teised on samal ajal tähelepanuta. pealtnäha polegi viga, aga kui ma olen seal onud (või mõni teine ema), siis ikka tullakse, sakutatakse, tahetakse juttu ajada.. sest kui kasvatajaga hakata rääkima, siis umbes kolmanda pooliku lause pealt peab ta tormama kusagile kedagi lahutama või ütlema, et klotse ei loobita või et tüdrukutele otsa ei joosta või midagi..
pissil käivad omapead madalal potil. mõnigi ei tundu seal hästi toime tulevat (tegelikult ma ei tea, kuidas mu poiss ilma minuta tuleb – ta väitis, et käis küll ja pükdis märjad ei olnud, ju siis sai hakkama) ja ühele poisile toodigi väike pott lõpuks kohale.
lasteaed on ilus ja äsja remondist tulnud. aga kurb on kuulda, kui manitsetakse, et .. ärge tehke seda-teist-kolmandat, kuna muidu läheb kohe jälle koledaks. mõistetav, aga tiba kahju ka, sest see natuke piirab laste olemist. tundub, et ideaalne oleks, kui nad rühmatoas istuksid ümber laua ja paneksid klotse/puslesid kokku. sellest on ka kahju, kui öeldakse lastele, et ‘ärge pange nii palju seepi, sest meile ei anta muidu uut’. vee kohta sama. iseendast õige, kulutada pole vaja – aga seda võiks lastele seletada kuidagi teistmoodi ju, kui majanduslikust küljest.
ja riidessepanekul öeldakse mõnele, et ‘sina oled suur poiss/tüdruk, oskad küll ise panna, pane nüüd juba!’ ja kõrval mõnda, kes ei tee ise suurt midagi, kiidetakse, kui püksid maha saab tõmmatud. oh, lõpuks aidatakse muidugi neid ka, kes ‘suured’ on – ja ma saan aru ka, kahekesi pannakse neid 20 last ikka väga kaua riidesse, samas pole ju suurus mingi näitaja ja ka seda saaks kuidagi läbi kiituse öelda ju?
ja siis on seal üks selline poiss, kellel on mingi omamoodi õiglustunne. ta ei kannata, kui kellelgi midagi vägisi käest ära võetakse või kellegi mängu segama minnakse. aga ta tahab selle võtjale/segajale kohe kättpidi kallale minna. ja ni saab ta kogu aeg riielda, kuigi ta algne mõte on hea. ma olen ka natuke hädas ja püüdnud talle seletada, et ta tahab head, aga seda ei tehta niimoodi. samas nii palju kui mina näen, peavad kasvatajad teda lihtsalt kraaklejaks. aga ma ei näe muidugi kõike, ehk eksin.
ja tegelikult ei ütle ma midagi kasvatajate kohta halvasti või aia vms. nad ju tegelikult teevad neid asju nii hästi, kui suudavad. lihtsalt süsteem on selline üsna totter. et nt liitrühmas on kohal 3 inimest (kastavaja ja 2 abikasvatajat või ma ei teagi), samas kui seal nt 6sed aitavad neid kõige pisemaid jne. et õppetöö kohalt on jah ehk rohkem inimesi vaja, samas muude asjade kohalt (riietumine, mängimine) aitavad ju suuremad pisemaid, pealegi on neid ‘algajaid’ seal ju vähem; ja rühmad ka pisemad. aga nagu meil on üks kasvataja 20nega õues.. oeh. tegelikult on mul natuke kahju nii lastest kui kasvatajatest, aga aidata ei oska ka. sest ma ei saagi ju jääma seal õueajal riietamas neid käima.
õnneks poisile siiani meeldib ja kuigi ta väga ei taha, et ma sealt ‘tööl’ ära käin, tahab ta ikka minna, nii et ma lihtsalt loodan, et ju neile tuleb pikapeale natuke rohkem teineteisega arvestamist külge 😉