Unest jääb stabiilselt puudu. Kogu aeg tahaksin magada, aga teha on nii palju, elutempo taob takka ja ma püüan asju päevadesse kokku suruda. Üsna tagajärjetult.
Ähmaselt meenuvad ööd, mil ma ei leidnud und ja otsisin omale tegevust. Miks on need siis, kui midagi teha pole; ja nüüd, kui kaks lisatundi ööpäevas mind ei päästakski, tahab uni oma võtta? Nagu ikka elus, toimuvad asjad kuidagi valel ajal, vales kohas, vales järjekorras. Ja ma ei saa enamikku sellest muuta. See, mis on minu võimuses, on pisiasjad. Või siiski! siiski?