ma tunnen, kuidas haiguse tagajärjena pea kisub jälle uimaseks. nagu kõik need viimased pärastlõunad. telefonihelina peale võpatan ja avastan, et ma olen ometigi ju tööl.
hetkeks meenuvad kõik asjad, mis mul teha on ja teadmine, et ma peaksin end kokku võtma. lükkan selle taas kord homsesse. siiski, mitte päris, sest ma prindin hetkelgi välja mingeid kooliasju. loodan veel õhtul leida endas seda, et need lisadena oma olemasoleva jutuga ära siduda.
mu postkastis on veel vähemalt üks kiiret tegelemist nõudev kiri, pluss mitu tükki, millega pole otsest kiiret, aga millega peaks ka lõpuks midagi ette võtma.
ma olen natuke liiga laiali, liiga hapral jääl selle jaoks.
silmapiir on udune.