Kuigi päike paistab ja lumi särab, on mu samm tönts. Ma tean, et ma ei tohi siin praegu olla. Ma ei oleks tohtinud eile ära tulla. Ma ei uskunud ise ka, et ma seda teen. Et ma lihsalt tõusen vaikselt, kui sa magad, ning lähen ära. Salaja. Hiilides. Nagu varas. Varastades aega endale. Mitte kerjates, nagu tavaliselt, vaid võttes seda salaja. Kuid ma ei saanud ka jääda. Seda oleks olnud liiga palju nõutud. Ma olen niigi kaua olnud, aegajalt virisedes, ent siiski oma kohustusi täites. Päevast päeva, tunnist tundi. Vahepeale väikesed põgenemised. Mõni tunnike, mõni hetk. Sinu meelest piisavad, ent mulle nagu piisk meres. Ma tahan kogu merd. Ah, saaks ühe väikese lahesopikesegi! Seepärast ma olengi täna siin. Ma tean, et seegi jääb vaid üheks väikeseks põgenemiseks, et üsna pea suundun ma Sinu juurde tagasi. Aga vähemalt ma olen seda teinud. Ma olen püüdnud leida merd.