absoluutselt iga liigutus ajab higistama. ma pole ca kolm ööd normaalselt maganud, sest pole õieti õhku (aknad on lahti) ja jalad valutavad ja kuidagi pole hea olla.
kuuajane emotsionaalne kõrgseis on ka lõpuks tagasi tõmbunud tavalisse ebamäärasusse. kus pead kogu aeg valvel olema, millal kirves selga lüüakse. ei tohi end hakata liiga mugavalt tundma – siis see ju tulebki.
ma ei unista enam ammu asjadest, millest tavalised naised unistavad. sest sel pole mõtet. minu elu on minu elu ja roosamannavahulised unistused jäägu teistele. õnneks oskan ma need juba eos endas maha suruda.
veider on see, et ka selle eest võib piki päid-jalgu saada, et neid unistusi-soove pole.
see palavus on energia välja tõmmanud. päike annab energiat, palavus võtab.
panen kõik jälle ‘pausi’ peale ja eksisteerin edasi.