kodus olev laps paneb mind kuidagi liigutama. olen juba mingi hunniku koristamist, mida olen muudkui edasi lükanud, ära teinud. ei, see ei olnud mingi suur ja keeruline asi, aga vahepeal ma ei suutnud üldse midagi teha.
vaatasime eile sõbrannaga kahte mingit märulit ja arutasime selle kõrvale hoopis muid teemasid. tema on ka töötanud.. kohtades, kus on olnud pistmist inimestega, nende halva ja hea poolega, kus on vaja olnud teha kiireid otsuseid inimeste päästmiseks ja noh, ta on näinud elu igasuguseid külgi. ka isiklikus elus.
umbes nagu minagi 😛
ja nende märulite taustal arutasime hoopis seda, kui lihtne on kaotada suur pilt sellest, mis on oluline ning takerduda selle asemel hoopis pisiasjadesse. ja märksa lihtsam on nende pisiasjade tõttu olulised asjad üldse ära kaotada kui üritada nendeni tagasi jõuda.
ja et lõpuks me jäämegi ainult otsima.
ja seda ka, et tööalaselt võivad mehed on väga vastutavad, otsusekindlad, tahtejõulised – kuid suhete tasandil üsna tihti mitte.
ja jälle otsapidi selleni, et suur pilt meenub siis, kui oht sellele on liiga suur. ning et siis on vaja pingutada juba rohkem kui oleks olnud varem. ja mõnigi lööb selle asemel käega, eriti praegusele kiir-ajastul.
ah.
ma ei oska end väljendada piisavalt neutraalselt ilmselt.
saagu siis igaüks aru nagu soovib.