‘mingid asjad jooksid kokku’, ütlesin ma teises aknas.
sest korraga uppusin ma ära kusagile.. kaheksa aasta taha. lihtsalt. üks nimi, üks lugu, mõned mälestused. ühed pildid, mida ma parem vaatama ei lähe.
muusika, mida ma nüüd juba saan jälle kuulata.
visuaalid, mida ma võin jälle vaadata.
mingid hirmud mu sees, mis on sealt ajast pärit.
mingid mõjutused.
tapetud igatsus. sest sellel ei olnud enam mõtet.
mingi teadmatus.
mingi küsimus, millel mul ei ole siiani vastust. ma ei loodagi seda enam saada. ma ei küsigi seda.
sellel kõigel oli rohkem tagajärgi, kui oodata oleks osanud.
elu läheb edasi.