eileõhtune teatrielamus oli Võimas. ma keeldun seda panemast selle arvele, et ma pole ammu nö Päris Teatrisse sattunud (tjah, lapse-aastate kirja läheb ainult paar vabaõhuetendust. kuigi ‘Südamete murdumise maja’ siiski vist klassifitseerub pigem Päris Teatrina.. või?).
igal juhul ma natuke kartsin seda Tõde ja Õigust, kunagi ammu sai loetud ja mälestused on tuhmid ja tumedad. peale tükki tekkis tunne, et nüüd oleks ehk siiski paras aeg seda taaskord lugeda, kui omal juba piisavalt elukogemust selja taga.
ma tundsin, et ma suudan Mõista. või kui mitte alati päriselt Mõista, siis küllaltki palju Aru Saada. rohkem, kui oleksin suutnud aastat 10 tagasi. ja kuigi seal oli hetki, mil ma oleksin tahtnud karjuda mõnele tegelasele, et ‘kuidas sa niimoodi saad!?!’, oli tegelikult ka nende taga see Mõistmine, et nagunii ei suuda alati aru saada, miks inimesed teevad ja on. nagu nad on (ja taga kumamas ikkagi see, et Elu rajad on kummalised ja olen minagi teinud asju, mida ma .. Enam ei Mõista, ning küllap teen veel nii mõndagi, mida ma Veel ei Mõista).
rütm, selles etenduses oli ka mõjuv rütm. esimese vaatuse teatav kergus muutumas samm-sammult rusuvamaks, tõsised hetked lahendataud võtmes, mis mingi hetk nagu ajaks naerma, et samas tunda, et see oli vale koht..
ilmselt on selle etenduse puhul tavaline, et lõpus ei taha aplaus kuidagi ära lõppeda, rahvas seisab püsti ja Nüganengi lavale kutsutakse.
aitäh BC-le, kes sisuliselt mind sinna etendusele vedas 🙂
P.S. mul tekkis vajadus minna täna vanaema hauale. eile, etenduse mingil hetkel.