Ma ei ole ka Dayilio sissekannetes olnud väga järjepidev, aga midagi siiski ja natuke pilte ka. Valiku teeb ise. Ma pean vaatama, kas saan raami värvi kuidagi muuta, must on veidi masendav.
Palju merd, natuke muid asju ka, tundub piltidelt. Tegelikult rohkem muid asju ja natuke merd.
Tööd, muidugi. Erinevaid töid. Sealhulgas ka seda tüüpi välitöö, millega mul sel aastal kuigi hästi ei ole läinud. Hulk troubleshootingut sellega ka. Kui algselt tundus mulle üsna tore see tööprotsess, siis nüüd olen juba ette pinges, et mis nüüd siis ees ootab.
Kuidagi tuleks sellest lahti saada.
Tegevused, mis lihtsalt nõuavad tähelepanu, aga mis on mu jaoks moraalselt rasked. Nagu mingi remonditeema, mis on liiga kaua õhus olnud ja nüüd ootab taas natuke kellegi järgi. Aga suur osa on tehtud. Ei, kahjuks mitte oma kodus.
Merepäevad läksid sõprade aitamise tähe all. Napilt oleksin taas Karjalasse pidanud minema, aga jäi ära. Eks ma pisut oleksin tahtnud ka, kuigi see viimase hetke logistika oleks üsna keeruline olnud. Aga no läks nii, et ega mind polekski seal väga vaja läinud, aga Tallinnas ikka ilmselt sain kenasti abiks olla. Ja mul on hea meel, et Merepäevadel oli saada ka rukkijahus paneeritud räim! Natuke taskaalustas seda, et Karjalas rääbist ei saanud.
Samasse nädalavahetusse mahtus ka teater. Kolmas kord mul “Kes kardab Virgina Woolfi” näha, seekord kohandatud tekstiga. Tasus minna – Jaanihansos oli see.
Nädalane purjereis Hiiumaalt Gotlandile kesksuvel oli muidugi ilmselt üks suve elamusi. Öösel üle sõites ma pakkusin vähem abi, kui arvasin, et suudan. Hiljem läks ka kuidagi nii, et ma ei teinudki kõike sööke. Tavaliselt olen laevakokk, aga kuna ma varustamisega seekord tegeleda ei saanud (liitusin Hiiumaal, kuhu läksin liinibussi ja sõbra abiga). siis oli veidi keerulisem mõtteid paika saada.
Vähemalt tegin pilte ja loodan, et nn pererahvast liiga palju ei seganud. Sest sisuliselt ma olin nädal aega teiste väikeses suvilas külas ju.
Merre ujuma sai ka. Esimene kord üsna ehku peale, aga läks õnneks. Mõned korrad kodu juures Pikakaris ka. Aga vähem, kui võiks, Pean ikka rohkem sinna läbi-metsa-randa minema, mille paar aastat tagasi avastasin enda jaoks. Lihtsalt natuke ogar tundub sõita kolmveerand tundi, kui Pikakari on veidi lühema jalutuskäigu kaugusel. Aga seal teises on rahulikum ja metsas tee peal on mustikaid.
Klaas pildil on see, mille tegin tellimise peale ja mille juulis üle andsin. Hea on teha, kui on tellimus ja seekord mõte ka veeres kenasti.