Pojaga õppesõitude tegemine on pannud mind linnaliiklust vaatama veel täiesti uute külgede pealt. Ise roolis olles näen ühtesid asju, suhteliselt algaja kõrval istudes saan aga aru nendest kitsaskohtadest, millega ise vist nii nii harjunud olen, et enam tähele ei pane.
Peamiselt puudutab see liiklusmärke, infotahvleid ja teekattemärgistusi. Mitte palju vähem aga ka tähelepanekuid, kui halvasti on meil lood suunanäitamistega.
Märke ja suunaviite-infotahvleid ühelt poolt on nagu liigagi palju, algaja juht ei pruugi neid kõiki hoomata. Ausalt, palju me isegi neid kõiki jälgime, kui on teada, kuhu sõidame (ja tänapäeval GPS ka abiks) ning põhimõtteliselt varasematest kordadest ka teada, mis kusagil tahvlil kirjas on? Selle käigus aga võib märkamata jääda ka mõni oluline märk. Mõnelgi pool süvenen ma nt skeemi, et öelda lapsele õige suund, kuhu hoiduda, teeviida järgi nimetades asulat või teed vm, aga tema jälgib samal ajal rohkem lihtsalt liiklusmärke ja lõpuks pean ikka ütlema, et kas vasakule või paremale. Muide, sama juhtub minu endaga võõrastes kohtades ka ikka. Tänapäeval vähem (ikka see GPS), aga varasemast mäletan rohkem. Võinoh, nüüd meenub, kui näen kõrvalt seda probleemi.
Põnevamaks teevad asja ka ridade pööramise märgid. Enamikel oma peamistel trajektooridel tean ma ette, kust mingi rida ära pöörab või ära kaob ja oskan aegsasti ümber reastuda, ilma pikemalt mõtlemata (kuigi ma olen ka sellega hädas olnud muidugi). Praegu aga näen, et neid kohti, kus sa saad heal juhul 50-100m enne ristmikku teada, et mingi rida (või kaks) keeravad ära või midagi, on ikka päris palju. Mõnigi kord on märk ehk ca 30m enne ristmikku ja kui ette ei plaani, siis ei panegi tähele varem, kui 50m enne ristmikku. Reavahetusega nii viimasel hetkel on kaks võimalust: kas vaadatakse, et õppeauto, ja mingil tingimusel ei lasta vahele (ja siis ikkagi lõpuks lähme sinna, kuhu see rada viib, kus oleme..) või hoitakse igaks juhuks ruumi ja lastakse vahele (et mine hullu tea?). Tegelikult kehtib see vist iga auto puhul, aga seda esimest varianti, et minnakse ringiga, päriselt ikka väga ei kasutata. Pigem seistakse ja oodatakse, kuni vahele saab. Mõnes FB liiklusgrupis ollakse selle peale kurjad ja ma saan aru, sest on neid, kes lihtsalt nahaalselt ja teadlikult rida õigeaegselt ei vaheta, aga teisalt ongi need, kes ei sõida tuttavas kohas ja avastavadki viimasel hetkel, et see rida ei lähe sinna, kuhu sooviks.
Sõiduridade teekattemärgistega on üsna sama: mina tean kogemusest suures hulgas kohtades, mis värk ridadega on. Aga siis sõidame ja nt eriti kusagil peale pööret on poiss ebakindel, sest teekattemärgistus on kulunud ja ta lihsalt ei tea, mis edasi toimub. Tee laiuse järgi ei saa meil sõiduridade arvu oletada ka. Ma siis hilinenult püüan seletada.
Suunatuled on üldse väga segane teema. On neid, kes näitavad suunda ringristmikule minnes; siis on suured reguleeritud ristmikud, kus suunda enamus ei näita, sest sellelt rajalt ja fooriga ei saa mujale minna (ma oletan, et see on põhjus); siis need, kes ei näita suunatuld, kui nad on peateel, mis keerab ära, samas kõrvaltee võib otsa minna jne. Selle suhtes eksivad ka bussid jm elukutselised juhid. Täiesti mu oma tähelepanekute hulka kuulub ka see, et julgelt üle poolte juhtidest näitab suunatuld alles siis, kui nad on juba hoo manöövriks maha võtnud, kuigi asja mõte on ju hoiatada juba varem, et “ma hakkan midagi tegema”. On kohti, kus on mitu võimalikku pööret järest ja seal on see õigustatud, aga väga palju on neid juhuseid, kus võiks suunatule vabalt 5 sekundit enne manöövrit sisse panna, aga jääb mulje, et iga vilgutus loeb ja mida vähem, seda odavam..
Selles suunatule kontekstis olen oma suunatule kasutamise peale ka mõelnud ja, kuigi ma kasutan seda rohkem kui paljud kaasliiklejad, oleks õige kasutada veel rohkemates kohtades.
Omaette elamus on sõita ise autoga, millel on õppesõidumärgid peal (me ei viitsi neid kogu aeg ära võtta ja uuesti panna). Kui palju on neid sebijaid, kes peavad iga hinna eest minust mööda saama, et seejärel jääda ette tolgendama..