tänased plaanid lükkasin kus seda ja teist, sest enesetunne ütleb, et püsi kodus ja ravi.
hommikul oli peavalu, näonahk kiskus ning ravimid hakkavad otsa saama.
ometi-ometi, korra oli vaja nina ju päikese ja tuule kätte ka pista. sellist ilma ei saa päris kaotsi lasta. iseasi, kui hea see nüüd jälle oli, aga ma ei jaksa enam siin passida.
ehk liigutamine siiski aitab?
eileõhtustes emotsioonides ei ole ma siiani kindel. välja arvatud see, et peale seda sõitu olin ma väsinud. aga seda on lihtne ajada ikkagi tõve süüks. sest ega siiani pole asi korras ju.
mere ääres oli hea ja kerge hingata, see mõnigi minut, mida lubada sai.
ühesasjatamise lihtsus. ma võin silmad usaldavalt kinni panna. naiivitar?
suvalisi katkeid eilsest.
‘tegelikult on kõik inimesed headust väärt, ainult mõned pasandavad pärast su hinge täis.’
’imelik on siin seista ja sind mitte.. ‘
‘usalda ennast ja oma kõhutunnet, ega muud polegi. me kuulame ennast liiga vähe. tee vähemasti proovi.’