Peaaegu maailma lôpus ei olegi kohvikut. On tuul ja lained ja veerand tundi tagasi lakanud vihm.
Ma olen üksi, mütsi ja kindad vôtsin juba ammu ära, tuul ei olegi külm. Hingan sisse ning välja, püüan väljahingamisse panna tundeid, mida ma ei soovi enam. Aga ma tunnen, et môni neist soovib mind ega taha lahkuda. Teinekord siis. Midagi viiakse siiski tuulega ära.
‘Sa oled hea inimene, sinust ôhkab headust,’ öeldi mulle eile mingil hetkel, kui mul omal ei olnud üldse hea. Inimese poolt, kes tunneb mind môned tunnid. Aga ta ütles seda nii, et ma tean, et see oli siiras.
Ainult et mul omal tekkis tunne, et ehk oleks lihtsam veidi bitchim olla. Samas, siis ilmselt läheksin iseendaga täiesti tülli. Vist.
Ma olen peaaegu maailma lôpus, hingan reetmist endast välja tuulde ja tean, et kôik oluline jääb ja tuleb.
Ainult aega on vaja.