korraga tundub, et puude otsas ongi vähe lehti, ometi jagub neid veel nii sinna kui ka maha.
karge hommik mõjub kui ämbritäis külma, kainestavat vett pähe. pilt nagu selgineks. just seda ongi vaja.
aga on igatsusi, millest päris lahti ei saagi.
ma jõuan kuidagi vähem teha, kui tahaks. hingetõmbeaeg?
