eilses Galileos näidati miljonieurost kella. isegi vist natuke kallim oli. laps küsis, et kas mina ostaksin sellise. naersin natuke (mõttes hüsteeriliselt, reaalselt rahulikult) ja teatasin, et no ei, sest mul ei ole ligilähedaseltki sellist raha. siis arutasime natuke edasi, et kui mul oleks miljon eurot, kas ma siis ostaksin. ma arvasin, et kui olekski miljon, siis muidugi mitte. et kui oleks näiteks, maitea, 50 miljonit ja tiksuks vaikselt juurde, siis nii põhimõtteliselt ei oleks see ju suur kulu.. või mis? 😛 kuigi ilmselt isegi siis ei ostaks.
‘aga mida sa siis ostaksid, kui sul oleks miljon eurot?’
sai siis seda karu nahka natuke jagatud. paar unistust saaks teoks teha. natuke saaks aidata. midagi peaks kasvama panema (niivõrd, kui see tänapäeva kummalises majanduses võimalik)..
unistamine on meil ju tasuta 🙂
kuigi reaalselt leiaks ka umbes poolele summale nagu kohe rakenduse.
aga kuna ei ole, siis ei leia ja tegeleme asjadega, mis on võimalikud.
ei tohi õhtuti tegeleda asjalike asjade ja juttudega. tulemus on ikka see, et voodis tulevad Eriti Head mõtted pähe ja katsu siis magama jääda. on ikka ju vaja veel välja karata ja mõni mail teele panna ja mõni mõtteke kirja.
tegemisrõõm.
paar tundi hiljem: näed siis, kukkuski üks asi ära, kuhu karu nahka jagatud sai. nii ‘tore’ – pole nahka, saab keegi teine hoopis võimaluse. raisk, ma ütlen!