et siis Almodóvari uus film, ‘Nahk, milles elan’ (La piel que habito). ilmselgelt ei saa siit mingit objektiivset arvamust, sest mina olen juhtumisi üks neid, kellele Almodóvar (ja üldse Euroopa film) meeldib. aga teisalt ega ma siin filmi väga lahkama hakkagi, pigem panen kirja mõned mõtted, mis selle filmi ümber tekkisid.
Almodóvaril on mingi valik lemmiknäitlejaid, keda ta kasutab ikka ja jälle. nende üldine tuntus ka populaarsus ei ole seejuures kindlasti mingid teemad. näiteks Marisa Paredes on nägu, keda ma tean täpselt ainult Almodóvari filmidest, ta on ikka mitmes kaasa teinud (ei, ma ei tea mingit numbrit), enamasti ongi selline teise või kolmanda järgu, kuid siiski oluline tegelane.
või siis teisalt Banderas, kes pole nüüd tema filmides küll ammu olnud, aga noore, ilmselt üsna tundmatu näitlejana olen teda küll kohanud. kusjuures igasugused, eee… Zorrod?, on minu meelest küll alla selle näitleja taseme. ega ma tegelikult ei ole Banderasest suurt midagi arvanud (aga ma pole ka mingi hull filmiinimene), aga peale seda filmi sain ma aru, et ta on ikka täiesti tegija näitleja.
Elena Anaya kuulub ilmselgelt sellesse noore naise tüüpi, keda Almodóvar oma filmides armastab ja keda ta ei kasuta mitte esimest korda. sellest hoolimata on hämmastav, kuivõrd suur sarnasus on Elenal kohati Penelope Cruziga, näitlejannaga, keda Almodóvar on samuti mitmeid kordi kasutanud. põhimõtteliselt võiks neid teatud tingimustel vabalt õdedeks pidada. siin filmis oli ikka päris mitu korda tunne, et oot, kumb siis nüüd on õieti.
ja noh, geograafia. peale seda filmi tahan ma muidugi jälle Hispaaniasse minna. mitte et ma seal pidevalt käiksin, oi ei, kahjuks mitte.
filmist ka lühidalt: Almodóvar nimetab seda ise trilleriks, aga kui otsida sellist ameerika tüüpi tapmise-tagaajamise-pidevpõnevus-trillerit, siis seda siit ei leia. film kulgeb küll nii, et üllatavalt kiiresti saab läbi, kuid hullu tempot tegevustes ei ole. püstolit ja tapmist natuke on, aga jälle mingis omamoodi võtmes. aga kui pärale jõuab, mis seal tegelikult toimub, siis need filmi alguse natuke õõvastavad hetked tunduvad päris tühised.