See troopiline niiske palavus ja maandumine üllatavalt tihedast juulist on mõjunud kuidagi – halvasti.
Juuli, ikka ja jälle juuli, mis tundub nii pikk ja lõputu, aga läheb linnulennul. Mul on juba sassis, mis järjekorras midagi toimus, aga õnneks on kalender. Pendeldasin lähiriikides rohkem, kui veel jaanide ajal oleksin arvanud. Võistlused, puhkus. Päevad, mil tõusen varem, kui tavalisel töisel ajal. Päevad, mil pole aega mõelda millelegi muule kui sellele, mis parasjagu käsil. Päevad, mille lõppedes olen väsinud, aga rahulolev. Meres ujumised. Tuhanded roolikilomeetrid. Ja juuli, mis oma lõpuga tõi tagasi argipäeva.
See on ju teada, et tiheda perioodi lõpus on mingi tagasilöök. Ega seegi kord ilma ei jäänud.
Üks oli õhtul, kui me ei saanud ühte kauaoodatud kohtumist klappima ja kui mul oli lõpuks aega, kuid kohtumise teine, vaat et rohkemgi huvitatud osapool, otsustas, et tal on sel õhtul muud tegemist. Paar õhtut täitsin ära lugemise ja kinoga, ja teiste tuttavatega.
Kino: avastasin kuidagi ootamatult, et suvel on Kai välikino ja nii läksin kohe vaatama filmi “Karge meele igavene sära“. Ma veidi pelgasin, et äkki on Carrey näoväänamine, aga päris muljetavaldav film oli ikkagi. Mingt äratundmist: kui olulised võivad olla mingid detailid.
Lugeda jõudsin sel nädalal ka suve kohta täitsa tempokalt ja ka see raamat oli selline, mida siiani enda sees seedin. “Pikk ergas jõgi“. Ma ei tea, kes selle mingil põhjusel on krimi alla toppinud, Raamat, kus tegelasteks on politseinikke (nii häid kui halbu) ja narkomaanidest pätte, ei ole seepärast veel tingimata krimi. See oli ikka puhas suhteraamat, aga mitte lääge ega midagi, vaid – ergas.
Eile siis see oodatud kohtumine toimus. Ikkagi läks lõpuks natuke nihu, kuigi kogu eelhäälestus oli õige. Kõik oligi õige, kuni-kuni… Nüüd lakun veidi haavu ja elan edasi. Nagu ikka.
Aga võib-olla ma seesmiselt siiski olengi praegu liiga vastuvõtlik ja reageerisin lihtsalt üle. Sest mul on üle väga tüki aja kuidagi see tunne, et mingid asjad on jõudnud mu hingepõhja. Et see suvi ei ole lihtsalt selline malbe kulgemine, nagu vahepeal tundunud on. Et ka eilse malbe, vaikiva merega õhtu taga olin ma tegelikult natuke vastuvõtlikum, kui ehk hea oleks.
See troopiline palavus, mis ergutab taju, mis uinutab taju.
Ja augusti pimedad, pikad, soojad õhtud.
