Tore, et PÖFF näitab filme veebis nüüd aastaringselt. Eile võtsime ette ühe NÖFFi (Naiste Ööde Filmifestival) filmi, sest neid saabki näha ainult väga piiratud ajal. Talvel külma maa emotsiooni ehk Tšukotka poolsaarega seotud animadokumentaali: “Mere raamat”. Just, osaliselt on tegu väga imepäraselt filmitud dokumentaalfilmiga ja sellega paralleelselt jookseb animeeritult kaks jupik-eskimote legendi.
Dokumentaalis jälgitakse peamiselt kohalikke mehi süüa jahtimas. Sealkandis (filmitud on kõige idapoolsemates piirkondades) väga midagi kasvatada ilmselgelt ei õnnestu ning inimeste eluspüsimiseks on mereloomade jahtimine kriitilise tähtsusega. Võib tunduda, et tänapäeval enam mitte, aga ilmselgelt see päris nii ei ole, sest rõõm püütud loomadest oli ehtne. Ja ega see linnumunade korjaminegi oli omamoodi jaht. Turvasüsteem köieronimisel ajal muigama, aga teistalt, tegutsetakse nii, kuidas võimalik on.
Legendideski tuleb välja, kui oluline on merest saadava saagi tähtsus kohalikele rahvastele. Vaal on saakloom, aga ka püha loom. Hiiglane on natuke maavärin ja natuke see aasta, kui meri saaki ei anna. Tule hoidmine on oluline – mitte, et sellele tähelepanu eraldi pöörataks, aga tuld on eluasemetes palju ja pidevalt.
Täiesti vapustav ja imeline film.
Intervjuu režissööriga on inglise keeles siin. Avab palju tagamaid.
