Täiesti ootamatult läks nii, et käisin enne järjekordset suursulgemist vaatamas etendust, mille ametlik esietendus on homme. Kutsuti avatud peaproovile. VAT Teatri lavastuses Kivirähu “Juudit“.
Juudit on selline lugu, mille päris aluslugu on piiblis, selle põhjal kirjutas A.H. Tammsaare omal ajal näidendi ja nüüd on Kivirähk sellest teinud oma versiooni. Ma seda Tammsaare varianti ilmselt olen kunagi lugenud, aga ei mäleta; mälus oligi ainult põhiliin (Juudit meelitas Olovernest ja tappis ta, et kodulinn piiramisrõngast pääseks). Ehk oligi hea.
Olemuslikult toimub selle näidendi tegevus tänapäevas: on nutitelefonid, sotsiaalmeedia, triatlonid ja … mõjukad vanamehed, kelle taktikepi järgi käib elu. Head ja targad vaikivad, sest ei taha probleeme. Samal ajal raiutakse metsi, kõrb laieneb, kaevuvesi on rikutud kaevanduse poolt, mesilased surevad. Juudit tahab seda muuta, aga Petuulia Osiasest, kes Juuditile silma heidab, selleks ilmselt tolku ei ole. Lootes, et Olovernes on asjalikum, nõuabki Juudit võimalust Petuuliast assüürlaste juurde minna. Sõbranna Susanna küll hoiatab, et pole üks vanamees parem kui teine, tuues näiteid oma võimuka isa käitumisest, aga see Juuditi otsust ei muuda.
Mulle meeldis. Mitte seetõttu, et see oli suhteliselt (öko)feministlik tõlgendus, aga sellepärast, et see oli lahedalt tehtud. Tantsu, päris mitmeid muigama ja naerma ajavaid hetki; üpris piiritletud karakterid. Võib-olla Juuditist endast oligi karakterina kõige raskem aru saada.
Igatahes, kui sa ei ole oma noorpõlve kinni jäänud keskealine või vanem mees, siis soovitan. Neile soovitan ka, aga neile ei pruugi see meeldida.
Foto: VAT Teatri koduleht