Kaneelilõõts

Kogemus näitab, et retseptide linkimisest ei pruugi tulevikus kasu olla: blogid ja lehed kaovad või muudavad linke vms. Ehk et tuleb ikka omale ka kopeerida. Kaneelilõõtsa retsept, järgi proovitud ja töötav, on pärit blogist “Maitsev seiklus”. Pilte ei kopeeri siia, autoriõigused ja värk.

Taigen:
5,5 dl jahu
0,5 dl suhkrut
2 tl kuivpärmi
0,5 tl soola
60 g võid
0,6 dl piima
0,5 dl vett
2 muna
1 tl vanilliekstrakti (ma olen kasutanud kas vanillisuhkrut või üldse ilma teinud)

Täidis:
2 dl suhkrut
2 tl kaneeli
0,5 tl muskaati
60 g võid
(katsetan ka kardemoniga järgmine kord)

Taigna jaoks sega suures kausis kokku 4 dl jahu, suhkur, pärm ja sool.
Klopi teises kausis lahti munad.
Kuumuta väikses potis piima ja võitükke seni, kuni või on sulanud. Tõsta pott tulelt ja vala juurde vesi ja vanilliekstrakt, sega ning lase veidi jahtuda. Vala vedelik jahusegu hulka ja sega, seejärel lisa munad ja ülejäänud jahu ning sega kuni tainas on ühtlane. Tainas jääbki selline kleepuvat sorti.
Pane tainapall suurde õlitatud kaussi toidukille ja rätiku alla ja jäta tunniks sooja kohta kerkima.
Kuni tainas kerkib, valmista täidis- selleks sega kokku suhkur, kaneel ja muskaat. Sulata või ja lase sellel isegi veidi pruunistuda.
Kerkinud tainasse sõtku umbes 2 supilusikatäit jahu ja lase 5 minutit kerkida. Seejärel rulli tainas kergelt jahusel laual õhukeseks ja ristkülikukujuliseks.
Seejärel pintselda tainas üle sulavõiga ja puista peale kaneelisegu.
Lõika tainas noaga kuueks pikaks ribaks ja tõsta üksteise peale ning see kuhi lõika omakorda kuueks ruuduks. Nüüd on Sul kuus kuhja, mis tuleb võitatud keeksivormi laduda nagu raamatulehed.
Lase siis saial vormis veel 30- 45 minutit rätiku all kerkida ja küpseta eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 30- 35 minutit.
Lase saial vormis 30 minutit jahtuda ja eemalda seejärel vormist ning serveeri.

Mere raamat

Tore, et PÖFF näitab filme veebis nüüd aastaringselt. Eile võtsime ette ühe NÖFFi (Naiste Ööde Filmifestival) filmi, sest neid saabki näha ainult väga piiratud ajal. Talvel külma maa emotsiooni ehk Tšukotka poolsaarega seotud animadokumentaali: “Mere raamat”. Just, osaliselt on tegu väga imepäraselt filmitud dokumentaalfilmiga ja sellega paralleelselt jookseb animeeritult kaks jupik-eskimote legendi.

Dokumentaalis jälgitakse peamiselt kohalikke mehi süüa jahtimas. Sealkandis (filmitud on kõige idapoolsemates piirkondades) väga midagi kasvatada ilmselgelt ei õnnestu ning inimeste eluspüsimiseks on mereloomade jahtimine kriitilise tähtsusega. Võib tunduda, et tänapäeval enam mitte, aga ilmselgelt see päris nii ei ole, sest rõõm püütud loomadest oli ehtne. Ja ega see linnumunade korjaminegi oli omamoodi jaht. Turvasüsteem köieronimisel ajal muigama, aga teistalt, tegutsetakse nii, kuidas võimalik on.

Legendideski tuleb välja, kui oluline on merest saadava saagi tähtsus kohalikele rahvastele. Vaal on saakloom, aga ka püha loom. Hiiglane on natuke maavärin ja natuke see aasta, kui meri saaki ei anna. Tule hoidmine on oluline – mitte, et sellele tähelepanu eraldi pöörataks, aga tuld on eluasemetes palju ja pidevalt.

Täiesti vapustav ja imeline film.
Intervjuu režissööriga on inglise keeles siin. Avab palju tagamaid.

Juudit

Täiesti ootamatult läks nii, et käisin enne järjekordset suursulgemist vaatamas etendust, mille ametlik esietendus on homme. Kutsuti avatud peaproovile. VAT Teatri lavastuses Kivirähu “Juudit“.

Juudit on selline lugu, mille päris aluslugu on piiblis, selle põhjal kirjutas A.H. Tammsaare omal ajal näidendi ja nüüd on Kivirähk sellest teinud oma versiooni. Ma seda Tammsaare varianti ilmselt olen kunagi lugenud, aga ei mäleta; mälus oligi ainult põhiliin (Juudit meelitas Olovernest ja tappis ta, et kodulinn piiramisrõngast pääseks). Ehk oligi hea.
Olemuslikult toimub selle näidendi tegevus tänapäevas: on nutitelefonid, sotsiaalmeedia, triatlonid ja … mõjukad vanamehed, kelle taktikepi järgi käib elu. Head ja targad vaikivad, sest ei taha probleeme. Samal ajal raiutakse metsi, kõrb laieneb, kaevuvesi on rikutud kaevanduse poolt, mesilased surevad. Juudit tahab seda muuta, aga Petuulia Osiasest, kes Juuditile silma heidab, selleks ilmselt tolku ei ole. Lootes, et Olovernes on asjalikum, nõuabki Juudit võimalust Petuuliast assüürlaste juurde minna. Sõbranna Susanna küll hoiatab, et pole üks vanamees parem kui teine, tuues näiteid oma võimuka isa käitumisest, aga see Juuditi otsust ei muuda.

Mulle meeldis. Mitte seetõttu, et see oli suhteliselt (öko)feministlik tõlgendus, aga sellepärast, et see oli lahedalt tehtud. Tantsu, päris mitmeid muigama ja naerma ajavaid hetki; üpris piiritletud karakterid. Võib-olla Juuditist endast oligi karakterina kõige raskem aru saada.

Igatahes, kui sa ei ole oma noorpõlve kinni jäänud keskealine või vanem mees, siis soovitan. Neile soovitan ka, aga neile ei pruugi see meeldida.


Foto: VAT Teatri koduleht

Väljas söömine ongi ülehinnatud

Mitte, et mul ei oleks aeg-ajalt mõtteid, mida kirjutada – ikka on, aga miskipärast kirjutamiseni jõuan harvem.

Aga hetkel viskas üle see, et muidugi on teatrid, kinod ja söögikohad viiruse leviku valukohad, või vähemalt selline mulje jääb. Ma ei ole kusagilt välja lugenud, mille pealt selline otsus. Ausalt öelda on need kõik sellised kohad, kus saab täituvust kenasti reguleerida. Nagunii kinodesse ja teatritesse ei müüdud täissaale, vaid osalise täituvusega; lisaks tundus viimastel kordadel, et ega rahvas väga palju kinos käigi (hetkel), ka toidukohtades on väga lihtne kontrollida, et ainult pooled lauad täis või no korjaku poole lauad ära vms. Las see piirang olla, et ööni ei saa istuda, ülejäänu on juba “delo tehniki”. Aga lihtsam on lajatada ja sellega edasi venitada.
Mul on söögikohtadest küll täiesti kahju. Ma ei käi tihti väljas söömas, aga tore ju, kui vahel saab. Ja nüüd vaatan, kuidas nad rabelevad, et jumala eest neilt tellitaks ja ostetaks kaasa. Eile juhtusin ühes söögikohas rääkima teenindajaga, kuni oma küpsiseid ostsin, ja ega ta üleliia optimistlik ei olnud. Lisaks ütles, et toidu koguste planeerimine on hetkel raskem, kui muidu.

No ja need spordisaalid, ja siis oldi imestunud ja pahased, et minnakse mujale sporti tegema. Koondise tasemel võis siin Harjumaal ka sportida ja, tahtmata kedagi solvata, siis mingid pallimängud, kus on mingi ca 20 higist ja sülge suust välja pritsivat mängijat ühel väljakul koos on minu loogikale nagu oluliselt hullem kui mingi piiratud täituvusega bassein või, hoidku selle eest, talisport. Jättes hoki kõrvale ei tule mul hoobilt pähe ühtegi talispordiala, kus mingi mass lähestikku pikemat aega koos oleks. Olgu nende võistlustega kuidas on, aga trenn just.
Ja siin ei sa öelda, et mingi oma huvi oleks, sest kui üldse, siis ma käingi just basseinis ja ei juhtu ka midagi, kui ma ei käi; ning poeg teeb praegu nagunii oma trenne rohkem omaette ja mitte jõusaalides. Aga see otsuste loogika, noh!
Siseruumide puhul ma saan mingil määral aru, et riietus- ja pesuruumid, aga kui nagunii nt lubada piiratud arvul külastajaid sisse, siis võib vabalt vähemalt pooled kapid kinni panna. Või nagu need viimase aja kitsad kapid, iga viies või kuues üldse lahti jätta (need kapid on muidugi mingid sellised, mis toimivad ilmselt hästi seal, kus ei kanta talveriideid..).

Ma üldiselt ei kipu neil teemadel väga sõna võtma, sest ega ma ka tegelikult oska öelda, mis on õige ja mis mitte, kuid näe, ei suuda vaiki ka olla. Soomlaste statistika pidi olema, et nakatutakse tööl ja pereringis, Šveitsis oli koolide sulgemine aidanud. Kino, teater, söögikohad ja sport ei ole vist kusagil väga suur teema.

Igatahes, Riigikogu kohvik on muidugi lahti. Piiranguga küll, et 1 inimene lauas – aga ausalt, hetkel oleks tore ka üksinda laua taga tore kohvikus olla.

Lõppu veel, et mul on tegelikult isegi päris hästi ja meil siin ongi kõik suhteliselt avatud, aga ometi hakkab see pikapeale ajudele. Ma ei taha mõeldagi, millised on kogu selle jama hilisemad vaimse tervise tagajärjed. Artikleid selle kohta leiab küll ja need ei ole just meeliülendavad.

Update: mõni aeg peale kirjutamist tuli uudis, et esmaspäevast saavad toidukohad siiski ka kohapeal süüa pakkuda, osalise täituvusega.