Eelmine nädal oli positiivne. Nädala algul päike, hiljem tihedalt tegemist. Päike tegi küll olemise väga rõõmsaks ja helgeks, päevaprobleemid libisesid ära ja mõnus oli jalutada. Jahedam oli ka, mis tähendab kuivemat – ja jääd.
Kummaline, kuidas isegi suhteliselt sooja ilma järel jää päris kiirelt tekib. Nädala algul ei uskunud, et nädala lõpus võistluse peetud saab. Viimasel hetkel pealegi, mitmeski mõttes, nagu selgus.
Täna on, vastupidiselt eelmisele nädalale, tiheda päeva kiuste kuidagi ebahea olla. Hall päev ka, selline, kus keskpäev ei ole just palju heledam kui kesköö.
Ennist just kirjutasin sõbrale, et kontorist peab liikuma hakkama, pood, koju süüa tegema, siis veel paar vajalikku liigutust ja edasi nagu ei jaksa ega tahagi midagi teha. Kell pool seitse on tunne, et saab veel ainult lugeda või midagi vaadata telekast (või teleteenusest). Ometi ajaliselt võiks jõuda kõike, aga kas ma olen vanaks jäänud või mis, kuidagi ei taha. Motivatsiooniga on ju ka nii, et kui kellegagi midagi kokku leppida, siis pole probleemi, aga lihtsalt ise ei kipu midagi tegema.
Natuke luku taga olemise tunne on ka. Mitte, et ma ilma viiruseta hullult reisida vehiksin, aga kui mingi tegevus on kohustuslikult piiratud, siis see mõjub kuidagi teistmoodi. Mõtlen, et kui hull see kõik võib olla inimestel, kelle vaimne tervis on kehvemas olukorras kui minul. Mitte reisimise mõttes, aga üldse.