Nagu ikka, on PÖFFi valikud natuke kaootilised. Liiga palju infot ja kuna ma ei ole tegelikult filmifriik, siis valin üsna huupi. Online-kino võiks leevendust pakkuda, aga selleni pole ma veel jõudnud. Natuke pelgan ka liiga tihedaid muljeid – lõpuks ei jaksa vastu võtta.
Esimesed piletid olid tegelikult laupäevaks, aga see seanss jäi ära (piletid vahetati ringi) ja nii alustasin alles eile.
Juhtus nii, et suvaliselt valides sattusin filmi peale, kus mängivad tuntud näitlejad, peategelast lausa Anthony Hopkins. Filmis, muide, on ta nimi ka Anthony. Florian Zelleri “Isa.”
Vana mees, kelle tervis on käest ära ja kes on ümbritsetud ruumi, tütre, tütremehe ja veel paar inimesega. Kuigi mingil hetkel tundub, et see on natuke lolliksajamise film, siis mõne aja pärast loksub tunnetus paika ja saad aru, et maailma ongi võimalik niimoodi näha ja tajuda, oma tahtest sõltumatult. Sest haigus teeb oma töö.
Aeg ega inimesed ei ole selles filmis lineaarsed. Ka ruum mitte. Mingil hetkel üritad aru saada, milline võiks olla reaalne ajaline järjestus, aga siis loobud, sest saad aru, et selles ongi mõte: kõik hetked on praegu ja kunagi ammu. Ruum muutub samamoodi, detail siin ja detail seal, aga lõpuks lepid sellega, et ilmselgelt osa sellest on projektsioon sellest, mis elus varem on olnud.
Mitmekihiline ja mõtlemapanev film. Ning see, et tuntud (ja endiselt väga hästi mängiv) näitleja on filmis oma nimega, ei ole kindlasti juhus.
PÖFFi mõttes on see vist küll natuke nö raisatud film, sest ilmselgelt see tuleb pärast levisse.