Suvise remondi (millest ma mitte midagi kirjutanud ei ole) tagajärg on see, et mul on uus riiul kuivainete jaoks. Varasemad lihtsalt kadusid ära, sest nende kohad kadusid ära.
See sein, mille sees on korstnajalg, püsib küll koos vist ausõna ja hea tahte najal. Igatahes selgus, et sinna ei õnnestu ühtegi tüüblit normaalselt pidama saada ja lõpuks sai see seina liimmassi abiga. Kuna remontnikud keerasid mul siin parajalt jama kokku, tegid nad selle mulle tasuta tööna ära. Oma peas olin juba tekitanud lahenduse, et toetub see riiul otsapidi ka põrandale ja nii nüüd saigi.
Uue riiuli puhul otsustasin, et aitab igasugustest imelikest totsikutest ja nätsakutest ning soetasin kuivainete jaoks klaaspurke. Ilusa ja vastupidava plastiku leidmine on tänapäeval vist küll juba lihtsam, aga võtsin pähe, et vähem plastikut. Lisaks võtsin pähe, et need purgid võiksid olla põhiolemuselt tahukad, et ruumi säästlikult kasutada.
Kui ma esimese hooga otsima hakkasin, oli täiesti nõutu olla: Koduekstrad jms lihtsalt ei pakkunud selliseid purke. Apelsinis oli, aga ühes suuruses. Planeerisingi juba Amazonist tellida ja joonistasin nende mõõtude järgi riiuli seinale valmis. Ja siis juhtusin Selverisse, siisamma pisikesse, kus riiulil olid just need purgid, mida vaja. Ehk ikkagi õnnestus vajalik soetada siitsamast ja odavamalt, kui välismaalt tellides (need purgihinnad olid seal tegelikult päris müstilised). Ostsin jaokaupa, püüdes mõelda, mida kui palju vaja läheb. Ühed suuuuuuured olid varasemast olemas – tahtsin need enne remonti ära anna, aga laps ei lubanud ning võib-olla sellest ma saingi klaaspurkide inspiratsiooni üldse.
Aga üldiselt pole mulle mingeid Päästeameti varumisjuhiseid vaja, nagu selgus. Nagunii siin rohkem ruumi ei ole, kuhu kauasäilivad asju panna (kui ma magamistoa riiuleid selleks kasutada ei taha ja mu vastus on, et ei taha jah) ning see riiul on juba täis ja mul on tegelikult veel asju, mis seal olla võiksid.. Tühje purke on ka veel, aga riiul on täis (see ühe purgi ruum on ka täis, mis pildil veel vaba). Ma arvan, et aja jooksul püüan lahti saada mõnest asjast, mis puidust karbi sees on (seal on väikeseid poolikuid pakendeid, peitsin ära, et üldmulje korrektsem oleks), karpi panna teised asjad ja saan mõne purgi jaoks ruumi juurde.
Ühest nurgast küll vähendan plastikut, aga loodus ei salli tühja kohta ja teisest nurgast sigineb juurde.
Otsustasin proovida silikoonist küpsetusalust küpsetuspaberi asemel ja silikoonist säilituskotte igasuguste asjade jaoks. Igaks juhuks ostsin esimene mingi odava variandi Hiinast ja teise võtsin väikese komplekti. Küpsetusaluste kohta lugesin erinevaid arvamusi ja sain aru, et kõik ei ole väga head. Mõni ikka ei talu üle 200 kraadi ja mõnda ei saa hästi puhtaks jms. Olen nüüd kolm korda kasutanud ja ka 220 kraadi juures ja siiani toimib väga hästi. Nagu tõsiselt. Jah, kui küpsetuspaberiga pääses vahel plaadi pesemisest (vähene rasv ei läinud läbi), siis seda luksust enam ei ole, aga see on ka ainus negatiivne asi, mis ma siiani suudan välja mõelda. No ja et seda alust peab ise ka pärast pesema, aga kuuma vee alt vähese pesuvahendiga läbi ja ongi korras. Ei mingit küpsetuspaberi kulutamist enam.
Silikoonist säilituskotte testisin porganditega. Koorisin mingi, ma ei tea, pool kilo porgandeid ja tükeldasin parajateks tükkideks, et oleks mugav võtta ja närida, kui näksimistuju tuleb. Kui karbiga külmkappi panna, siis järgmisel päeval on veel okei, aga teisel-kolmandal hakkab kuivanud olemisega olema. Seekord suutsin venitada seda söömist viie päeva peale ja ka viimased olid seda nägu, maitset ja olemist nagu paar tundi külmikus olnud porgandid.
Talusink, mida sai suur käntsakas ostetud, kolis ka sinna kotti kümmekond päeva tagasi (või veidi alla poole tegelikult, pole väga suur kott; samas see oli juba nädal vana sink ja osa oli söödud) ning nüüd oleme selle kallal: pole kuivanud, pole hallitamas, kõik on väga hea.
Roheline sibul on nüüd ka olnud ca 5 päeva – neid müüakse suurtes puntides ning mul absoluutselt alati hakkasid otsad või välimised varred kuivama, no viiendaks päevaks kindlasti. Seekord on kõik ilusad. Ema aia maitseroheline samuti on seal kena. Pildil pole teises kotis ei sink ega sibul, vaid täitsa redised, mis täna sinna kolisid.
Muidu valmistoitude säilitamise osas ma tahan ka klaaskarpidele üle minna (no mis ma ise teen ja järgi jääb), aga teen seda aegamööda, kui plastik hakkab koledaks või katki minema.
Palju rõõmu pisiasjadest 🙂