Bussipeatusesse tormates mõtlen, kas mul selles käekotis on taskurätte või mitte – ma ei ole seda kotti talvisel ajal kasutanud ja kui ma paar minutit varem rahakoti, huulepulga ja võtmed sinna panin, ei tulnud pähe vaadata. Lihtsalt ei tahtnud õhtul suure kotiga välja minna ja viimasel hetkel vahetasin koti väiksema vastu. Hetk peale seda salli suurema vastu ja siis oli juba mure, et kas jõuan bussile.
Nagu ikka, isegi õhtul kell 8, see buss hilineb.
Oodates tuvastan ka taskurättide olemasolu kotis.
Hilinedes baari jõudes on sõbranna juba kohal ja ruum üsna tühi. Ongi võimalik rahulikult vestelda. Mõtlen, kas veidi eemal, popimas piirkonnas asuvad kohad on sel kellaajal rohkem täis? Kui novembri teisel poolel väikese pundiga ühel kenal reedeõhtul sealkandis istumiskohta otsisime, oli see üsna võimatu ülesanne. Aga on nagu on, täna võime rahul olla.
Päris mitu laudkonda on ainult mehi; meie oleme ainus puhtalt naistest koosnev laudkond. Natuke tundub kummaline, arutame seda ka hetkeks, aga vahet ju pole. Me suudame enda ümber selle mulli tekitada küll, et isegi ei arva, et keegi võiks meid häirida.
Mitteüllatavalt on meie peamine jututeema inimsuhted. Praegu ja minevikus; praktikas ja teoorias. Kummalgi oma mured ja hirmud ja ootused ja kogemused. Kumbki ei ütle teisele, et tee nii või naa.
Vahel saab mõne mõtte selgemaks ka lihtsalt seda jagades.
Paar tundi hiljem tuleb kohale muusikatausta tekitaja ja ka rahvahulk tiheneb.
Lahkume enne, kui omavaheline rääkimine päris võimatuks muutub.
ohu on niipalju taandunud, et taskurätti mul ei läinudki vaja.