Erinevad muljed inimestest on natuke nagu eilse teema jätk. Selles mõttes ka, et see on taas seotud eelmise nädala üritusega, kitsamas mõttes. Laiemas mõttes pole tegu uue avastusega.
Mingeid isiklikumaid teemasid olen ma siin viimastel aastatel vältinud – seekord saaks ka muidugi üldistada, aga ei hakka.
Oli üritusel üks meesterahvas, kellega oli eelnevalt veidi suhtlemist (nagu paljudega), aga kes, erinevalt enamikest teistest, hakkas kohapeal mulle üsna ühemõttelisi vihjeid tegema. Iseenesest ju kena, et keegi mulle tähelepanu pöörab, aga see oli minu jaoks veidi vales stiilis. Ma lausa küsisin mingil hetkel, et kas me ikka oleme pubekad, et see nii “nurga taga” käima peab – ja minust kümmekond aastat vanem meesterahvas naeris, et jaa, muidugi oleme pubekad. Minu elukogemus ütleb aga, et muidugi ei pea iga ligiajamist väga avalikult tegema, aga normaalsete täiskasvanute puhul ei pea ka mingit hullu konspiratsiooni tekitama. Niisiis, sisemine radar pani paika, et tegu on mingi saagiotsijaga. Kuna mul oli ka päriselt väga palju tegemist, siis ma küll lubasin ühe kiire sõbraliku neljasilma-kohtumise, mis lõppes minu soovide järgi, aga ilmselt mitte teise poole soovide järgi. Muidugi, seejärel huvi minu vastu vähenes. Mitte päris (mulle tuldi lausa spetsiaalselt ikkagi head-aega ültema, väljaspool kõiki üritusi), aga tuntavalt.
Aus olla, siis mingi väike osake mu sees oli isegi natuke nukker tähelepanu kadumise üle, aga üldiselt see eemaldumine pigem sobis. Sest no oli aru saada, et seikleja mis seikleja. Mis on ju ka täiesti okei, kui ma ise oleks sama seisukoha võtnud ja mul selleks aega oleks olnud. Lihtsalt, mu “probleem” on, et ma ei viitsi nende seiklejatega tegeleda – ka siis, kui mul aega on. iga naisterahvas teab ju, et lihtsalt seksi jaoks ei ole vaja meest. Novot. Ja lihtsalt meelitustega mind enam ära ei sebi. Ei tööta ka see, et “luba omale natuke head, kui pakutakse”. Ma ju ei tea, kas saab hea olema või mitte! Ei ole iga mehega tingimata hea; ja seda ei tea ju enne, kui asi läbi.
Ehk siis panin tüübi enda jaoks mingisse lahtrisse, lähtuvalt suhtumisest minusse.
Aga lähme edasi.
Nädala teisel poolel oli ka üks koosolek, selle üritusega iga-aastaselt seotud. Ma juba tean, et seal läheb ära mingiks lahmiseks, üüratuks jutuvestmiseks ja konkreetset koosolekult ei ole lootagi. No paras laat. Eelmisel aastal oli meid ca kümmekond ja asi valgus väga laiali, sel aastal ootasime umbes poole rohkem, aga tuli veelgi enam inimesi kokku. Ja otse loomulikult läks kirelt laadaks ära.
Vaikselt hakkas seesama tüüp, üsna uustulnuk seltskonnas, olukorda ohjama. Ei sekkunud julmalt, aga viitas osadele, et need teisi ei segaks ja vait oleksid, võttis mingitest teemadest kinni ja suunas neid üsna konkreetselt; kui koosoleku nö juhid jäid mingi detailiga toppama, siis võttis selle sujuvalt üle.. Ja tegi seda kõike kuidagi nii, et ei sõitnud kellestki üle ega keegi (vist) ei tundnud, et teda on kõrvale lükatud. Ja tal õnnestus paari tunniga ära lõpetada asi, millest ma kartsin kujunevat mitmetunnist peavalu. No päris mitu tundi poleks saanud, sest koht, kus me istusime, oleks teoreetliselt pidanud kinni minema, aga ju nad oleksid sellise inimhulgaga (nende mahutavuse piir) ka kauem lahti hoidnud.
Aga, minu mõte: see inimene omandas minu silmis hoopis uue mõõtme. Ma olin nagu, vauu! Mitte üksi see, et ta suutis selle asja lõpuks ära ohjata, aga ka see, kuidas ta seda tegi. Kuidagi pehmelt ja konkreetselt samal ajal. No nagu uskumatu, ma pole ammu midagi sellist kogenud!
Ehk, kuigi ma endiselt arvan, et vastassoo osas on ta nagu on, siis laias laastus minu arvamus sellest inimesest tõusis kõvasti. Sest ma nägin seda poolt temast, millest ta oma mesijuttudes aimugi ei anna, aga mis on väga äge pool. Ja selle koha pealt respekt.
Ei, see ei ole esmakordne selline kogemus mu elus. Seda on ikka ja jälle ette tulnud, et mees, kes oma suhtluses vastassooga on “lihtsa lahenduse” peal väljas või lihtsalt otsustusvõimetu, suudab mingites mitte-isiklike-suhete-olukordades asju väga kenasti juhtida. Aga eraelus hulbitakse, otsides aina paremat. Ega muud polegi, lihtsalt selle juures ilmselt unustatakse teine pool (või pigem isegi mitmuses, teised pooled), kes võivad kõvasti haiget saada. Olen minagi elus selliste otsa põrganud ning pärast üksi haavu lakkunud – ja pole ime, et ma olen jõudnud sinnani, et pigem tõrges igasuguste meelituste suhtes olen.
Ning natuke nukker on ka, sest liigagi tihti sellised mehed samas kurdavad, kuidas neil eraelus vedanud ei ole (konkreetse eksemplariga nii palju ei suhelnud, et selleni jõudnud oleks), aga nad ei kipu kuidagi aru saama, et ise nad seda endale teevad. Ja vaadates muud käitumist, siis on see nende oma valik. Sest kuna nad muud olukorrad haldavad ära, siis ongi asi valikutes ja nende aktsepteerimises.
Mina – mina olen hetkel rahul, et niipea mingit kohtumist selle inimesega ette näha ei ole. Mulle ikkagi meeldiks hästi mõelda ja pigem selle koosoleku haldamise muljega edasi elada 🙂