sünnipäeva eelõhtul

Väikesest poisist on saanud suur poiss. Paljude meelest tundub ta vanem, kui ta tegelikult on – aga ta on ikka alles alaealine koolilaps.
Mina vist näengi seda poolt temast kõige rohkem. Sest ta ongi muidu selline asjalik tegelane. Samas lapsed ongi kodus ja emaga teistsugused kui mujal.
Tegelikult ongi mul hingel see praegune vanus või sellest sõltuvad teemad. Nagu et ühelt poolt oleks nagu suur ja võiks (ja muidugi tahab) ise hirmus palju otsustada ja valida, aga teisalt on ta ju veel jupp aega minust sõltuv ja seega peaks ka mul olema sõnaõigus tema tegemisest. Siia on ilmselt aegade hämarusest mingi konflikt sisse kirjutatud ja meil just see konflikt õhus ongi. Ning ma ei oska seda kuidagi lahendada nii, et lambad on terved ja hundid söönud.
Ma saan väga hästi aru, miks ta tahab, mida ta tahab. Ma üldiselt toetan ta tegevusi (sest ta ei tee taunimisväärseid asju). Kuid seekord ma leian, et pole mõistlik konkreetset asja toetada, üsna mitmel põhjusel. Oleme arutanud, kompromissile jõudmata. Suurt poissi ei saa naljalt lihtsalt keelata, kuni tegu pole millegi ohtliku, seadusevastase vm tegevusega. Aga nagu näha, ei suuda ma talle selgeks teha, miks see üks kord niimoodi ja mitte teistmoodi. Ning iga kord, kui see teemaks on, tunnen ma end täiesti läbikukkunud lapsevanemana. Sest ma ei oska argumenteerida? Sest ma olen oma lapse ära hellitanud? Sest ma lihtsalt ei jaksa ega taha kõike “kanda”? Sest ma pole suutnud talle selgeks teha, et õigustega käivad kaasas kohustused? See viimane on keeruline, sest ta teeb ju kohustuslikud asjad kenasti ära, selles osas, mis puudutab kooli ja trenni ja kodutöid, mida ma palun..
Ma annan ka sellest aru, et eks see on osa “suureks kasvamisest” ja lapse lahtilaskmisest – kui rääkida, mida see olukord mulle õpetama peaks, ilmselt. Kuid teine pool on ju siis see, et ta teeks need asjad ära ilma minu sekkumiseta, seekord? Mis ei tundu KA toimivat.

Homme saab ta aasta vanemaks. Ta on muidugi ikka minu armas poeg.
Lihtsalt ajas probleemid lastega muutuvad. Aga ma tean, et nad kasvavad lõpuks kõigest välja.