Ei saa üle ega ümber..

Nädalavahetuse kevad on asendunud taas novembriga. Aga meie aprill ongi selline. Hullem, et hetkel on poliitika ka pigem aprilli nägu. Lisaks tuleb seda igast uksest ja aknast, nii et isegi minusugune on sellega mingil määral tahes tahtmata kursis. Ja ausõna, ma ei taha sellest kirjutada, aga üle ja ümber ka ei saa. Sest see, mis toimub, on lihtsalt kaugelt liiga ilge.

Ma isegi ei hakka kobisema teemal, et nende õiguste piiramine, mis meil praegu on, on saadanast. Selge on see, et mingeid õiguseid peab piirama, kriminaalseid ja selliseid; aga hakata piirama kellegi kooselusid või aborte vms, no vabandust. Kui viimasest rääkida: juhul, kui see oleks naiste jaoks tõesti probleem, peaks algatus tulema naistelt. Aga et mehed sel teemal midagi arvavad, eriti arvestades Eesti üksikemade hulka – vabandust, see ajab päriselt öökima. Rõhuval enamikel juhtudel ei ole nii (nagu vahel juttu keeratakse), et laps on ema rahaprojekt vms. Ma arvan, et suurem osa neid üksikemade laste isasid on pigem sellised, kes ei suuda iseennasti õieti ülal pidada, saati siis veel oma 3-6 last, eri naistega muidugi. Ning kui siis üks nendest naistest teeb abordi, on see tegelikult lihtne lahendus ka sellele mehele, kes ilmselgelt normaalse Eesti mehena kondoomi kasutada ei taha. See kondoomi (mitte)kasutamine on teema, millest ma tean rohkem, kui ma tahaksin, nii et kui mõni mees tahab sellel teemal minuga vaielda, siis ma küsin vastu, et “mitme mehega sul suhe on olnud, et sa arvad sellest midagi teadvat?”
Ja ei aita siin see ka, kui mehi utsitada naiste juurde jääma, sest teine pool on see, et koduvägivalla hulk on meil just selline nagu on ning päris paljude naiste jaoks on vabanemine oma mehest justnimelt vabanemine.
Okei, see läheb nüüd väga ühe teema poole ära, aga see on teema, mis tegelikult puudutab isiklikumalt või vähem isiklikumalt küll iga naist.

Laiemalt aga häirib mind see, kuidas, kui öelda midagi kaabude partei vastu (no ma loen kommentaare selliste artiklite-postituste alt), ilmub alati varem või hiljem – pigem varem – välja keegi, kes hakkab pröökama, kuidas saja tuhande valija hääled tahetakse ära visata. Ja minu jaoks lähebki mingi mõistusliku lähenemise piir kusagilt siit.

Inimesed ei suuda teha lihttasemel matemaatikat või siis isegi otsida vastavaid andmeid netist. Kui tõsiselt saab selliseid üldse võtta? Valijaid oli kokku ca 560 tuhat, ümardatult. Kui nüüd teha kõige lihtsam tehe, siis 560 000 – 100 000 on 460 000. Kui tundub keeruline, võib kõik nullid tagant ära võtta. igal juhul on 46 nagu PALJU suurem kui 10. Isegi protsentarvutust ei ole sellest arusaamiseks ju vaja.
Võtame teise, vasakäärmuse. Nemad said ümmarguselt 160 tuhat häält (ümardatuna allapoole, kui 100 tuhat oli ümardatud ülespoole). 160 on ka ilmselgelt oluliselt suurem kui 100.
Ehk kui nüüd 100 000 hulgas olles lüüa lärmi, nagu mingi enamuse hääled tahetaks “ära kaotada”, siis see jätab ütlejast küll väga lolli mulje. Aga kuna neid on päris palju (või siis paar trolli eri nimede all, kurat seda teab), siis jätabki see kaabusid valinutest üsna rumala mulje, massina. Muidugi on seal ka helgeid päid, ma ei ütle seda.

Sellest massivärgist, täna saiakesi ostes olid mu taga kaks noormeest, kes arutasid mingeid geeniteooriaid ja -uuringuid. Ja see oli igatahes väga huvitav arutelu, palju ägedam kui see, kui (loodetavasti mitte) tulevane majandusminister ütleb otse, et mingeid aktsiismuutusi, mida (loodetavasti mitte) tulevane rahandusminister nagu lubaks, loomulikult ei tule (see on ka huvitav, sest nad ju nagu teeksid koos valitsust ja selline suhtumine näitab juba sisseprogrammeeritud konflikti). Igatahes, nad rääkisid seal seal just sellest, et saab geeniuuringutega selgeks teha küll, kas nende kahe vanema laps tuleb tark – aga see ei kehti üksiktasandil, vaid massi tasandil. Ehk mingeid järeldusi saab teha ca 10 000 paari baasil, et tõenäoliselt nende laps on tark, aga see ei tähenda, et neil kõigil niimoodi veab.

Hästi hea seletus oli (ja tore, et teenindajal kaua läks). Aga ma näen sama asja selle 100 000 seas. Ja ma ei taha neid halvustada, aga nad ise tõestavad seda iga jumala päev mitmeid kordi, et ega eriti palju teri nende hulgas ei ole. Ja nagu ikka – terad on pigem vaiksemad ja ei torka silma.

Mul on nüüd vist mitme aasta poliitiline postitus tehtud.
Ja täiesti esimest korda elus mõtlen ma, et võib-olla tuleb mõelda poliitika muutumise pärast ärakolimisele. Ühelt poolt on see nõrk, aga teisalt, isegi 90nda algul tulin ma Kanadast kenasti tagasi täpselt etteostetud lennupiletitega. Tuttavad kuude kaupa muudkui imestasid, et miks ma tagasi tulin, sest sel ajal ju kõik jäid sinna, kes korra juba läksid. Tänaseks on enamus küll juba ammu tagasi.

Ja tegelikult taandub suur osa sellest poliitikast vist ikkagi sinna, et aastasadu kummardatud mees (põhjamaade kultuur on läbi aegade veidi nihkes olnud, kristlus muutis seda peamiselt, naiste kahjuks; aga see on veel omaette teema) pelgab oma koha pärast. Saagu üle.

rahulik märts

Märts oligi väga kodulähedane, kuigi juba peale kahte nädalat tulid juba uued reisimõtted. Hetkel lükkasin need edasi.
Ehk üsna rahulik ja vaikne on olnud, suhteliselt. Meeleolud seoses tööga on küll süvenevalt kehvad, aga õnneks muud asjad kulgevad tavapäraselt. Või siis ikkagi rahulikult. Mingi laiskus on peal ja väga rabeleda ei viitsi. Tihe soojem poolaasta on nagunii kohe algamas, siis ei ole ilmselt väga hoo ja hoobi vahet. Võib küll praegu lihtsalt raamatuid lugeda õhtud läbi. Teoteatrisse sai ka korra. No ja mõned projektikohtumised ja asjad.
Jäähooaeg lõppes sel aastal varakult, aga edukalt. Järgmiseks aastaks on juba plaanid töös.
Mulle meeldib, et oleme jälle suveajal, pikad valged õhtud on nii mõnusad 🙂

tükike veebruari

Veebruar lihtsalt kihutas mööda. Ameerika – Võrtsjärv – Soome. Nüüd on kodus hea. Tööle pigem ei taha, on see periood. Ilmselt peaks aktiivselt tööportaale kammima, aga ma juba tean, et see ei vii väga kusagile.
Kõigest hoolimata oli huvitab kuu. Täis väga erinevaid kogemusi.

Näiteks kui autorendi kirjaliku info järgi sobivad kõik kaardid ja sularaha, aga reaalselt öeldakse sulle, et ainult krediitkaart. Polegi muud teha, kui teise putkasse astuda, kus (nagu hiljem selgub) teenindaja loeb nädalaks miskipärast neli päeva (või ajab sassi kuupäeva ja kellaaja, kuigi viimane on õige) ja ütleb selle järgi hinna, mis muidugi tundub üsna okei. Ja peale pikka lennusõitu muidugi ei suuda enam pabereid üle kontrollida ning lõpuks läheb see rent poole kallimaks, kui plaanitud.
Aga siis jõuad keset ööd hotelli, kaardil päevalimiit serva peal ja seal tullakse vastu, et bronnime hetkel ühe öö raha ära ja vaatame homme edasi. Homme sai kõik korda.
Ja edasi kulges kõik kenasti (kuni auto tagastamiseni). See toidukoht, kus ma tundsin end lapsena, sest teenindaja oli ca 70nene käbe proua ja suhtuski meisse mõlemisse emalikult. Või see koht, kus teisel hommikul tüdruk tuleb ja ütleb, et hei, sulle kohv ja sulle tee, eksole? Sest eile me tellisime just nii. Ehk ühelt poolt on küll selline natuke võlts kiipsmailing, aga teisalt nad päriselt ka siiski huvituvad ja jätavad meelde.
Suurlinna lennujaam, mis on maailma esikümnes või esikahekümnes (neid edetabeleid on erinevaid), aga mis koosneb täiesti mitteseotud terminalidest ja see meie oma on üllatavalt väike ja hubane. Peaaegu nagu meie kodunegi. Või suurlinn ise, kus ei ole küll aega ringi vaadata, vaid ainult läbi sõita. Ikka läbi kesklinna, pilvelõhkujate vahelt. Ja siis, vaevalt mõnisada meetrit kaugemal bensiinijaam, kus teenindajad on konkreetselt (ilmselt kuulikindla) klaasi taga ja kus kütus on nagu palju kallim kui maapiirkonnas või kasvõi lennujaama lähistel (kus teenindaja ei ole klaasi taga). Ja siis ilmsel latiinolinnaosa, sest sildid viitavad sellele ja söögikohad samuti.
Sellega, et söögiportsjonid kipuvad hiiglaslikud olema (v.a. mingid ketikohad, kust me üritasime nt hommikusööki saada ja mingi väikese kuklikese singiga saime ropu raha eest), harjud lõpuks ära. Mitte, et see normaalne tunduks. Hommikusöögi koha pealt – tuleb leida need kohad, kus kohalikud söövad ja saad oma muna ja värgi kätte. Ei maksa rohkem, kui ketis, aga toit on mõnusam ja mõistlikus koguses. Ja siis ongi seal need kohad, mis on lahti hommikul kuuest keskpäevani või kella kaheni ja mis on kell 8 hommikul rahvast täis. See kontseptsioon ühe keskmise eestlase pähe ei mahu.
“Kõik on nagu Ameerika filmides ja arvutimängudes,” tõdeb laps ja muidugi nii see ongi. Lihtsalt mingi hetkeni vist ei taju ära, et nende filmide tegevuskohad ongi reaalsed. Ja toiduportsjonid.
Ma usun, et kesklääne väikelinn ongi mingis mõttes vist kõige ehedam Ameerika. Vähem väliseid mõjusid kui ookeanide ääres.

Tagasi kodumaal. Korraldatav üritus rabab sellega, et osalejaid ilmub pea poole rohkem, kui ette oli teada. Tore ja mittetore. Tegelikult pigem tore.
Ebameeldiv üllatus, kui avastad korraga, et majutusasutuse omanikud istuvad õhtul sõpradega jooma klientide söögisaali. Ja ka teisel õhtul. Ma olin naiivselt arvanud, et selliseid asju enam ei juhtu. Siis satud sõitma nende ATV taga olevas kärus, kus ei ole õieti servasid, küll aga kaks lahtist pinki. Ega juht sõidab ikka hooga, päris ebaturvaline on. Kõik vist ikka jäid ellu ja terveks. Ikkagi, uskumatu!
Muidu – kiire ja veel natuke kiire. Tuuline ja pisut porine. Ja see, et “ära kamanda mind, ma teen ka asju ja mitte vähe!” Sauna väljavõitlemine ja teise päeva õhtuks ülessoojenenud tuba (aga mitte vannituba). Ning kõik need, kes pärast pikalt tänavad.
Hiljem see üks mail, mis kunagi oleks sind põdema pannud, aga enam mitte. Sest sa oled jälle sammu täiskasvanumaks saanud, tundub. Ja sa tead, et sa oled tegelikult selles, mida teed, hea, ning ei pea kahtlema ei selles ega paljuski muus.

Soomest ei kirjuta ma täna. Kui üldse.

sünnipäeva eelõhtul

Väikesest poisist on saanud suur poiss. Paljude meelest tundub ta vanem, kui ta tegelikult on – aga ta on ikka alles alaealine koolilaps.
Mina vist näengi seda poolt temast kõige rohkem. Sest ta ongi muidu selline asjalik tegelane. Samas lapsed ongi kodus ja emaga teistsugused kui mujal.
Tegelikult ongi mul hingel see praegune vanus või sellest sõltuvad teemad. Nagu et ühelt poolt oleks nagu suur ja võiks (ja muidugi tahab) ise hirmus palju otsustada ja valida, aga teisalt on ta ju veel jupp aega minust sõltuv ja seega peaks ka mul olema sõnaõigus tema tegemisest. Siia on ilmselt aegade hämarusest mingi konflikt sisse kirjutatud ja meil just see konflikt õhus ongi. Ning ma ei oska seda kuidagi lahendada nii, et lambad on terved ja hundid söönud.
Ma saan väga hästi aru, miks ta tahab, mida ta tahab. Ma üldiselt toetan ta tegevusi (sest ta ei tee taunimisväärseid asju). Kuid seekord ma leian, et pole mõistlik konkreetset asja toetada, üsna mitmel põhjusel. Oleme arutanud, kompromissile jõudmata. Suurt poissi ei saa naljalt lihtsalt keelata, kuni tegu pole millegi ohtliku, seadusevastase vm tegevusega. Aga nagu näha, ei suuda ma talle selgeks teha, miks see üks kord niimoodi ja mitte teistmoodi. Ning iga kord, kui see teemaks on, tunnen ma end täiesti läbikukkunud lapsevanemana. Sest ma ei oska argumenteerida? Sest ma olen oma lapse ära hellitanud? Sest ma lihtsalt ei jaksa ega taha kõike “kanda”? Sest ma pole suutnud talle selgeks teha, et õigustega käivad kaasas kohustused? See viimane on keeruline, sest ta teeb ju kohustuslikud asjad kenasti ära, selles osas, mis puudutab kooli ja trenni ja kodutöid, mida ma palun..
Ma annan ka sellest aru, et eks see on osa “suureks kasvamisest” ja lapse lahtilaskmisest – kui rääkida, mida see olukord mulle õpetama peaks, ilmselt. Kuid teine pool on ju siis see, et ta teeks need asjad ära ilma minu sekkumiseta, seekord? Mis ei tundu KA toimivat.

Homme saab ta aasta vanemaks. Ta on muidugi ikka minu armas poeg.
Lihtsalt ajas probleemid lastega muutuvad. Aga ma tean, et nad kasvavad lõpuks kõigest välja.