Päris tore, et soe on. Jaguks seda nüüd suve peale ka, oleks veel toredam.
Kui olen sellise ilmaga kaks tundi konditsioneerita autos sõitnud (hingamispeatustega loomulikult), ei oma mõni sääsk värskes õhus enam mingit rolli. Nagunii imestati, et mismõttes temal on terve parv kallal ja minul ainult mõni. No mis ma teha saan? Mulle sobib nii. Info sääskede rohkusest lõpp-punktis jõudis minuni nii hilja, et ma ei jõudnud enam isegi pikki pükse ja jakki kaasa haarata.
Lõpuks sõime kõik värskes õhus, koos sääskedega.
Muidugi ma ei planeerinud üldse sööma jäämist ega midagi, muidu oleks võinud ju tagasituleku üldse hommikusse jätta. Aga ega ma ei tea, kas ma seepärast kell kuus ikka oleksin tahtnud ärgata, et lihtsalt õhtu kusagil küll kaunis ja mõnusas kohas, aga suhteliselt võõraste (ja sääskede) keskel veeta.
Pealegi siis ma ilmselt ei oleks avastanud seda kullerkupulist (ja nurmenukulist ja pääsusilmalist) rannakarjamaad. Sinna sõites ma otsisin lõpupoole sihtkohta ja kui tee peal sain karukellad üle vaadatud ja mõnda kullerkupupuhmast nägin ka (teate, kui raske on tegelikult autost aru saada, kas on varsakabi või kullerkupp seal kraavipervel?), siis viimasel lõigul ei olnud selleks silmi. Aga tagasi pöördudes, peatselt loojuva päikese valguses oli korraga näha, et terve tee ja mere vaheline karjatamata karjamaa on kollaseid nupse täis. Sain just karjavärava lähistel pidama ja tühjeneva kaameraakuga mõned klõpsud tehtud. Ja hindamatu mälupildi, muidugi.
Absoluutne boonus kevadesse. Kogu see õhtune vaatepilt: lilled, maastik, meri, valgus.. Ma ei üritanudki tervikut pildile saada. Alati pole vaja.
