siis, kui ma ühel õhtul avastan et see kuu on peaaegu läbi ja tegelikult ma ei olegi seda maha maganud. kuigi maganud olen ka, palju. mis on ju hea. eriti, kuna ka närvilisi hetki on olnud omajagu.
õhtuti lihtsalt vajun ära.
kuu on täitunud tööga ja mittetööga. magamisega, nagu juba ütlesin.
ma olen teinud midagi, mida arvasin, et ma ei tee kunagi: käin linna peal kirjute kummikutega. sest ma ei taha, et jalad oleksid märjad.
ma käisin korra trennis. ma ostsin omale kirjud retuusid (talvel teise pükste alla panna, või milleks muuks ikka?). ma käisin PÖFFil kahte filmi vaatamas ja ühe korra teatris. ma käisin lapsega kaasas, kui ta kaks meistritiitliga kaasnevat medalit sai. ma sain ühe üllatava kallistuse ja ühe üllatava diagnoosi (millega peaks vist nüüd küll korras olema ka). koolitused, muidugi, pigem võrgustiku jaoks. juukur, veinikoolitus. kaks uut kohvrit.
talveootus.
või siis tahaks sinna sooja tagasi.
lemmikmütsi kaotasin eile ära. päriselt, mitte nagu jaki, mis sai leitud. aga ma ei oska samasugust järgi teha.
kogu unest hoolimata olen ma ikka kuidagi väsinud.
